Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kadunud lüli

02.02.2011 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Merille Hommik
Jaanuari juurde kuulub traditsiooniliselt aasta hakul antud lubaduste murdmine ning eneses pettumine. Või kui rõõmsama nurga alt vaadata, siis hoopis oma tõelise mina või vähemalt oma äravahetamiseni sarnase nimekaimuga taaskohtumine pärast ajutist meeltesegadust. Omamoodi nukker, aga samas lootusrikas.
Maapastorilt võtsid selle aasta jaanuaris suurema võhma ilmselt lumelabidas ja puuriit. Teise osa röövib tavapärane nipet-näpet kirjutuslaua taga, näiteks statistiline ja sõnaline aruanne koguduse eelmise aasta tegevusest. Kui aru viimaks ära antud ning väljas videvik päeva saba haukab, ründab ühte igatsus, teist sõgedus, ja tuleb alustada jutluse kirjutamisega.
Juurdunud tava kohaselt võib ontlik jutlus kõnelda peaaegu kõigest, peaasi, et välditakse ilmselget: et Kristus ei saaks elada meie päevil, meie kõrval, ühena meist, nagu Ta oli oma kaheteistkümnele õpilasele.
Muidugi juba seepärast, et ka mõnikümmend aastat varem või hiljem sündinuna võinuks Ta isegi parimal juhul olla üksnes iseenesega äravahetamiseni sarnane nimekaim. Teine aeg, teine jutt, teised teod.
Meie pärast oleks Ta jäänud tulemata ja valimata. Täna poleks Tal kõige vähematki šanssi kas või nende kümnete ja sadade saadikukandidaatide vastu, kõik kindlasti tublid mehed ja naised, kellest me lõppeks ei tea kindlalt midagi muud, kui et neist saab surnujumestaja abil üleelusuuruses portree, nagu laulab Lauri Saatpalu.
Meie side Kristusega on habras, meil tuleb Ta endale üha ja jälle uuesti luuletada. Suuremas jaos polegi Ta meile ju mitte reaalne isik, vaid kirjanduslik tegelane, kellega suhe sõltub fantaasiast ja elukogemusest, teistelt kuuldust ja koolis õpitust. Iga kevad võib tuua uue Kristuse. Ei tea, mitu neist oli eelmisel nädalal Valgerannas vaimulike konverentsil ja kuidas nad omavahel läbi saavad?
Veebruari alguses jääb juba mulje, et mitte üksnes põhjamaine loodus, vaid terve meie maailm on omamoodi talisurmas, jäiselt kõle ja lohutu. Ime siis, et pessimismi paatos ja patoloogia ulatavad teineteisele sõbrakäe ning paljud oleksid valmis järgima hoopis füüsik-nobelistist prohvetit Steven Weinbergi, kes kuulutab: «Mida rohkem me universumist mõistame, seda mõttetum ta näib.»
Eks sarnaselt ole tuntud ka varem, ehk juba tuhandeid kordi, ja kindlasti on see igamehe peas kinni, kui palju või vähe ta suudab näha jumalikku mitte üksnes looduses ja astraalses universumis, vaid ka lähedases inimeses ja ühiskondlikus kosmoses. Või kui palju ta selle vastu huvi tunneb.
Ent huvi võib raugeda ka seetõttu, et päevauudistest on saanud üksnes korduva mustriga meelelahutus, milles domineerivad kaks peamist teemat: kes kellega käib ja milline tuleb ilm.
Just viimasest sõltub paraku nii sise- kui välispoliitika: kui temperatuur ja sademete hulk võimaldab üksnes tubast tegevust, algatatakse meeleolu langemise vältimiseks ilmselt mõni kohtuasi. Kui ilm soosib ka väljas mängimist, siis järjekordne vindumisele määratud mäss ja verevalamine.
Kõik kokku näib aga ikka ja jälle kinnitavat üksnes Carlos Ruis Zafóni diagnoosi: «mees on kadunud lüli mereröövli ja sea vahel».
Ka meie kogemus mullusest kevadest pole päris vahetu, suvi ja sügis on ähmastanud mälestused ja aistingud. Kristus pole aga mingi mullune kevad, vaid säärane, mille päike pole kunagi meie peale paistnud, mille vihm pole meid kunagi kastnud.
Või siiski … Me võime ju ometi ette kujutada kevadet kaks tuhat aastat tagasi, pannes kokku kogemused kõigist oma elu kevadeist. Nii kujutame ka Kristust, liites kõik hea ning jumaliku, mida kas suudame või ka ei suuda teistes ning endas märgata. Ent kahtlus jääb, et nii nagu kevadet oodates kunagi ei tea, kui vihmane see tegelikult tuleb, pole vist kindlust selleski, kas Kristust oodates saame lõpuks selle, keda tahtsime.
Peedu lasteaiaks on pea sada aastat vana maja uues kuues. Rõõmsavärvilised aknaraamid ja uhkeldav plekk-katus. Lasteaia taga on aga veelgi vanemast ajast tiik, arvatavasti kunagise talu juurde kuulunud linaleoauk. Lasteaiakasvatajad seda kohta ilmselt pelgavad. Praegu on seal küll ohutu, üksnes hundinuiad turritavad jääst välja ning trotsivad talisurma. Nende juured on ju teab millises mulluses kevades.
Ega meilgi pole muud võimalust. Kuu aja pärast tulevad valimised, siis suur sula ja viimaks pühad nii looduses kui kirikus. Kevade ja Kristuse ülestõusmine. Nii nagu tuhandeid aastaid varemgi.
Uskuda on raske, aga loota ju võib, et seekord tulevad mõlemad päriselt ja toovad sooja ilma mässu ning verevalamiseta. Et me ei jääks kadunud lüliks.

Urmas Petti
,
Eesti Kiriku kolumnist

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)