Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Kadunud ja jälle leitud

24.06.2020 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Keskmine inimene kulutavat aastas kadunud asjade otsimisele kaks ja pool päeva. Enamasti otsitakse väikesi, ent vajalikke asju nagu telefon, teleripult, võtmed, prillid, juhiload, panga­kaart vms. 

Kas ja kui palju aega kulutab keskmine inimene kadunud ligimese otsimisele, pole teada, aga üksijäetust ja sellega seotud hirme on inimeste hulgas palju.

Mida tähendab inimesele kadunud olemine? Avaldumisvorme on palju, enamasti on need seotud elu kriisiolukordadega: töö kaotamise, kasutu olemise tundega, lahusolekuga lähedastest, vana või haige inimese üksinduse või noore inimese vaevadega oma koha leidmisel elus. Tunda end leituna, olulise ja märgatuna on üks inimese põhivajadusi, ka suhtes Jumalaga on olulisel kohal turvatunne. Me tahame kogeda, et Jumal ei ole meid unustanud, et oleme tema silmis väärtuslikud.

Piiblist loeme, et Jumal otsib kadunut, et ta tuleb inimesele vastu ja tahab teda päästa. See on imekspandav omadus, oleme Jumalaga võrreldes ju nagu tolmukübemed, meie otsimiseks poleks vaja kulutada kaht ja poolt päevagi. Aga ometi Jumal hoolib meist ja otsib meiega kontakti, kõige selgema väljenduse saab see tema Pojas Jeesuses. 

„Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut“ (Lk 19:10). Jeesuse kuulutuse keskmes on abi vajav inimene, ühel või teisel moel n-ö täisväärtuslike hulgast väljajäänu. Jumala olemus ei ole Piibli aegadest muutunud, ka täna otsib Kristus kadunut, iga inimene on talle ääretult kallis ja iga leitu üle rõõmustatakse.

Tiina Janno

Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks. (Ps 33:12)