Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Kadunud ja jälle leitud

28.06.2017 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Olen sageli mõelnud, mida võib tunda inimene, kelle lähisugulane on kadunud. Selles olukorras on loomulik, et muretsetakse oma lähedase pärast. Situatsiooni teeb raskemaks teadmatus ja ebakindlus. Me ei tea, kas ligimene kannatab või ei saa me mõnel lihtsamal põhjusel temaga ühendust. Palju segaseid tundeid tekib kadumisega. On loomulik, et lähedased teevad kõik võimaliku, et kadunud inimene üles leida.
Samuti tunneme end halvasti siis, kui kellegagi on tekkinud tüli ja ta ei taha meiega mingil põhjusel suhelda. Andeksandmatus võib olla väga palju hingevaeva loov tunne. Seegi inimene on meie jaoks kadunud.
Jumalatu inimene on Jumala jaoks kadunud. Jumal on tema loonud ja talle elu andnud. Ta armastab inimest ja kõnetab teda nii pühakirja kui elusündmuste kaudu, kuid vahel inimene ei kuule ega märka ning ignoreerib oma Loojat, otsekui teda poleks olemaski. On loomulik, et selline inimene valmistab Jumalale kurba meelt. Kuid Jumal ei löö käega, vaid annab inimesele uue võimaluse. Ta otsib kadunut ja kutsub teda üha uuesti. Selles väljendub Jumala armastus ja halastus. Kui inimene Jumala kutset kuuleb, annab Issand talle andeks ning võtab ta rõõmuga vastu. Taevas rõõmustatakse iga üksiku kadunu üle, kes on üles leitud, ja nii võime meiegi Loojale rõõmu valmistada, kui kuuleme tema kutset.
Kaido Soom

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)