Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Kadunud ja jälle leitud

02.07.2014 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Inimese elus kipub olema nii, et häid asju märkame alles siis, kui mingil põhjusel oleme pidanud neist loobuma. Siis vaatame ajas tagasi ja ütleme, et küll enne oli kõik hästi.
Sageli on nii, et hiljem keerulise olukorra lahenedes oskame olla tänulikud ja aidata neid, kes on samasuguse probleemi küüsi sattunud. Nii aitavad näiteks diakooniatöös teisi tihti just need, kes on ise kannatanud puuduse ja haiguse tõttu. Kui Jumal on aidanud seda, kes on hädas, siis inimene võib seejärel oma elu muuta ja aidata ka teisi.
Halval juhul aga võib inimene oma eluga minna nii ummikusse, et ta ise on kadunud. Siis kaovad nii inimese väärtushinnangud kui maailmapilt. Sel juhul nõrgeneb inimese suhe Jumalasse kui ligimesesse, ununeb ka kirik. See on kurb. Jeesuse tegevus näitab, et ta ei läinud neid kadunud hingi hukka mõistma, vaid läks nende juurde ja ulatas abikäe. Süüdistamine ja näpuga näitamine teeb olukorra raskemaks, andestamine ja armastamine võib olla siis ainus tee inimese jalule aitamiseks.
Jumal kutsub patuseid enda juurde ja annab neile Kristuse ristisurma pärast kõik andeks. Kas ka meie kristlastena oleme valmis andestama ja halastama? Taevas rõõmustatakse iga kadunu üle, kes on leitud. Kas meiegi kristlastena tunneme sellest rõõmu või näitame näpuga ja tuletame meelde tema halba minevikku?
Kaido Soom

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)