Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Kadunud ja jälle leitud 

13.06.2018 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Eesti on tilluke ning tundub, nagu kõik teaksid ja tunneksid kõiki. Ometi on alailma murelikke teateid kellegi kadumisest. Õnneks kuuleb ka rõõmusõnumeid elusalt ja tervelt leitutest. Paraku mitte alati. Sageli peab kurbusega tõdema, et inimese kaotsimineku traagikast oleks säästnud mõni väga lihtne inimliku hoolivuse avaldus kas kadunu või kaotanute poolt.
Jeesus ütles: „Aga minge ning õppige, mis see on: Ma ei taha ohvrit, vaid halastust!“ (Mt 9:13a)
Teine mõte viib mäletamise radadele.
Igaüks on kindlasti kogenud, et suurem kappide koristamine toob päevavalgele hulga asju, mille praktiline väärtus on kadunud, aga ajalooline väärtus iga päevaga kasvab. Nendega on seotud ilusad elamused või õpetlikud elukogemused. Ununenud mälestusi üles leides taasavastame iseend.
17. juunil meenutab kirikukalender Heinrich Stahli, esimese eestikeelse laulu- ja palveraamatu koostajat († 1657). See 17. saj. esimeses pooles ilmunud lauluraamat ei leidnud ilmselt kuigi suurt kasutust. Tekstid olid tõlgitud proosas ja polnud lauldavad. Küll aga sai sealt maakeeles lugeda koraalide sõnumit.
Märkimisväärne on aga asjaolu, et enamik neist koraalidest, mille Heinrich Stahl oma lauluraamatusse valis, on uuemates tõlgetes kasutuses tänini, mil laulame KLPRst (1991). Mõnigi kirikulaul on ka unustatud, kuid siis taas üles leitud. Soovin lauluraamatu tänastele uuendajatele tarkust moodsa sidumiseks ajast aega kestvaga.
Mart Salumäe

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)