Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Kadunud hinged

20.05.2009 | | Rubriik: Juhtkiri

Endine maksuametnik ja kolleegiuminõunik Pavel Ivanovitš Tšitšikov käis omal ajal ühest mõisast teise ning soovis mõisnikega iseäralikku kaupa teha. «Isake, ütle, kas ei ole viimastel aastatel hulk sinu talupoegi teise ilma läinud? Ja kas ei maksa sa sellegipoolest iga niisuguse pärisorja eest maksu, sest nad on ju revisjoninimekirjades, mida kontrollitakse iga kümne aasta tagant? Kuidas oleks, kas annaksid need nimed ühe-kahe rubla eest mulle, siis oleks sul kulusid hoopiski vähem?»
Mõisaomanikud, kes ei pea Tšitšikovi just kõige arukamaks meheks, teevadki endi arust head kaupa. Gogoli romaanis võib rääkida surnud hingedest kahel tasandil. Otseses mõttes räägib kirjanik mõisnike arvates Looja karja võetud tühise väärtusega talupoegade hingedest. Samas aga peitub Gogoli romaani pea kõigi tegelaste korralikkuse fassaadi taga suliloomus ning kaudses mõttes on just nende näol tegemist moraalselt «surnud hingedega».
Viimasel ajal on mitmed meie kiriku vaimulikud minu käest küsinud, kuhu kaovad hinged, kes kogudustesse saadetud kirjade järgi on kaitseväes ristitud ja leeritatud ning peaksid kuuluma nende kogudusse. See on õigustatud küsimus, mis teeb murelikuks nii koguduse vaimulikud kui kaitseväe kaplanid.
Kindlasti ei ole nende noormeeste näol tegu «surnud hingedega». Ei Tšitšikov ega vanakuri ise ole loodetavasti nende hingedega veel «head» kaupa teinud. Noorte meeste hingedesse on külvatud seeme, mis vajaks jätkuvat hoolt, et taoline hingega kauba tegemine ka tulevikus teoks ei saaks. Siin on meil kõigil, kes selle pärast südant valutavad, võimalik midagi enamat ühisel jõul ette võtta.
Sageli on kaitseväekaplan noore inimese jaoks esimene vaimulik üldse, kellega tal elus lähem kontakt on tekkinud. Kap­lan käib noortega koos läbi nende esimesed katsumused ja on toeks nii nõu kui jõuga. Ta õpetab neid hindama kaitseväelisi ja muidki väärtusi, mis aitavad kujundada murdumatut vaimu ja hingelist tasakaalu. Kaplanist saab ajateenija jaoks justkui vanem vend või õde, kellele saab toetuda, kui raskused kipuvad üle pea kasvama.
Sellises loomulikus usalduses tekib noormehel vaimulikust kuvand, mis ei vasta meie sekulaarses tsiviilmaailma kultuuriruumis loodud kujutluspildile. Samas on noormehed just selles eas, kus otsitakse vastusi eksistentsiaalsetele küsimustele. Kaitseväes teenimisega võivad kaasneda ka küsimused inimese tapmise ja meie endi surelikkuse kohta. See kõik loob olukorra, kus noormehed ise otsivad teed kaplani juurde, et saada juhatust ja õpetust. Leerikursusele tulijad teevad seda oma vabast tahtest ja ajast.
Mis aga juhtub noormeestega pärast leeriõnnistuse saamist ning ajateenistust? Ajateenijatel tuleb oma eluga edasi minna. Õpingud või töö viivad noormehe sageli kodust ja ka kodukohajärgsest kogudusest kaugele. Ollakse tagasi turvalises koduses keskkonnas ning iseseisvumisraskused ja eksistentsiaalsed küsimused on jäänud justkui seljataha. Kaitseväes tuli kaplan ise abi pakkuma ja kui kontakt oli mitteusulisel pinnal loodud, siis pöördus ajateenija ususse puutuva küsimusega kap­lani poole. Nüüd aga tuleks ise minna vaimuliku juurde ja see ei olegi nii lihtne. Kui kaplan oli olemas kõigi ajateenijate jaoks, siis ühiskonnas puudutab kirik ja koguduseelu siiski vähemust. Ajateenistus ei ole paraku piisavalt pikk, et inimene vaimulikult jalad alla saaks.
Mida siis teha saaks? Oodata, et külvatud seeme ükskord idanema hakkab? Või jätta hoopis külvamata? Või on see paratamatu risk lindude või põua näol, millest räägib ka pühakiri? Mulle soovitas üks kolleeg teha kaitseväe kogudused. Aga sellega olukord ei paraneks. Võimalus, et ajateenija satub kodukohta käima, on tunduvalt suurem kui see, et tal tekib side oma endise teenistuskohaga. Meil on tihedam side Tori sõjameeste mälestuskirikuga. Seal sobiks küll paluda kaduma läinud endiste ajateenijate hingede eest, kuid neid päris mälestama hakata oleks ehk pisut ennatlik.
Kui midagi teha annab, siis ainult üheskoos. Kaplan ja kodukoha vaimulik võiksid tihedamalt suhelda. Kaplan saaks ehk rohkem vaeva näha, et korraldada esmane kontakt kodukoha vaimulikuga juba ajateenistuse jooksul. Vaimulik võiks leida aja ja tulla väeossa oma tulevase koguduseliikmega tutvuma. Ta võiks rääkida kodukiriku ajaloost ja kohalikest (ka kiriklikest) tavadest. Me ei saa oodata, et inimesed tulevad ise kirikusse. Kui kaitseväes ajavad raskused sageli ajateenija kaplani jutule, sest ega tal palju muid valikuid olegi, siis tavaelus on vastupidi. Tuleb minna julgemalt inimeste juurde, sest kiriku kestmiseks muid valikuid napib. Meie eesmärk ei ole Tšitšikovi kombel surnud hingi osta, me juhatame hinged uuele elule ja see eesmärk väärib ühist püüdlust, tihedamat koostööd ning üksteise toetamist ja innustamist.


Taavi Laanepere
,
kaitseväe peakaplan

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt! (Js 40:3a,10a)