Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kaasteeline meie keskelt

27.05.2009 | | Rubriik: Persoon kaasajast

EELK kõrge tunnustuse, Teeneteristi III järgu ordeni kättesaamise eel on siseministeeriumi usuasjade osakonna juhataja Ilmo Au väärikalt tagasihoidlik. Meenutame tehtut ja kõneleme tänastest ettevõtmistest.
Ilmo Au töötab siseministeeriumis ametnikuna 1993. aastast. Ta ise nimetab end müüriladujaks, rõhutades, et suurepärase vundamendi on rajanud Andra Veidemann ja Tiit Sepp.

Ajaloost ja tänapäevast
Ilmo Au tööle tulles oli usuasjade talitusest saanud pärast mõningast vangerdust just siseministeeriumi allüksus ning esmaseks ülesandeks oli riigi ja kiriklike ning muude usuorganisatsioonide suhete korrastamine vastavalt põhiseadusele ning «Kirikute ja koguduste seadusele», samuti registri loomine.
Praegu veetakse osakonna vankrit kahekesi koos Ringo Ringveega nii, et üks tegeleb rohkem Eesti-siseste, teine rajataguste küsimuste ja kontaktidega.
Algusaegadest kõneldes meenutab Au väikese muigega seda, kuidas mõni koguduse esindaja registreerimas käies küsis, millal peab aruande saatma. Eesti Vabariigis taolist nõuet pole olnud, küll aga mäletatavasti Nõukogude Liidu päevil, mil usuasjade volinik oli kursis ka koguduste tegevuste ja statistilise poolega. Nüüd tuli inimestel harjuda sellega, et kontrollivast organist on saanud koostööpartner.
Olulise asjana toob Ilmo Au välja 1995. a loodud valitsuse ja EELK ühiskomisjoni ning 2002. a sõlmitud Eesti Kirikute Nõukogu ja riigi ühishuvide protokolli. Selle pinnalt on edaspidi palju tehtud, viimasena võib nimetada kaplaniteenistuse loomist ning kaplani kutsestandardi väljatöötamist, kaplaniteenistusega on seotud kuus ministeeriumi.
Käimasolevatest töödest nimetab Au veel riiklikku programmi «Pühakodade säilitamine ja areng», mis vaatamata kitsenenud oludele kindlasti jätkuvalt oma seatud eesmärke täidab, ning looduslike pühapaikade arengukava, mille kaudu olulisi kohti kaardistatakse ning luuakse võimalused nende kaitse alla võtmiseks.

Enesemääratlusest
Küsimuse peale, kas igapäevatöö on ta seadnud ka eetilise dilemma ette, kus ühel pool riigiametnik ja teisal tunnistav kristlane, vastab kõneleja kõigepealt, et sõnapaar tunnistav kristlane on tema jaoks arusaamatu, nagu defineeritaks elavat inimest väljendiga hingav inimene. Kuid olukordi, kus südametunnistus on nii-öelda proovile pandud, on ette tulnud. Õnneks on need lahenenud probleemideta ja süümepiinadeta. «Me kõik oleme kaasteelistena ühe ja sama riigi kodanikud ning teenime inimest,» võtab Ilmo Au oma mõtted kokku.
Praegune Eesti usumaailm on mosaiikselt kirju. Usuasjade osakonna inimesed on kutsutud kõnelema nii erinevatesse kõrgkoolidesse, mitmetesse organisatsioonidesse kui akadeemilistesse seltsidesse – ikka selleks, et anda ülevaadet usuelus toimuvast. Täpsema statistilise ülevaate võiks ehk saada 2011. aasta rahvaloenduse järel, sest küsimustik pakub vastajaile võimaluse sõnastada oma maailmavaateline paigutus. Varasematest analoogsetest küsitlustest meenub Ilmo Aule muu hulgas ka enesemääratlus «luterlik budist».

Äratundmisest ja enesetäiendamisest
Ilmo Au ise on 1991. aastast roomakatoliku kiriku liige. Ta on kirjutanud oma otsingute kohta järgmist: «Ilmselt on igal inimesel elus selline periood, kus otsitakse nii elu mõtet kui ka vastuseid igikestvatele küsimustele. Nende vastuste otsinguil võib jõuda tõdemuseni, nagu seda on sõnastanud P. Coelho oma teoses «Alkeemik»: «Ma olen nagu kõik teisedki: näen maailma sellisena, nagu ma tahan seda näha, mitte sellisena, nagu see on.»
Kusagil 1980ndate aastate lõpus muutusid eksistentsiaalsed küsimused minu jaoks piisavalt aktuaalseks ning hakkasin neile otsima võimalike vastuste lähtekohti, kuni jõudsin religioonini (täpsemalt: kristluseni). Käisin erinevates kirikutes ja neis räägitavat kuulates leidsin äratundmise – religioon (usk) näitab teed Tõeni. Mõtestasin enda jaoks lahti ka põhimõtte – kui aktsepteerin religiooni ja ühinen kristlaskonnaga, siis teen seda n-ö alguse juurde minnes.»
Ilmo Au on hariduselt eesti filoloog ja lõpetanud ka EELK Usuteaduse Instituudi juures kristliku kultuuriloo magistriõppe ning ütleb, et koos kursusekaaslastega on pärast lõpetamist nii palju põnevat ette võetud, et seda võib ka elukestvaks õppeks nimetada.

Külas käis Mari Paenurm

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)