Slava Ukraine
Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Ka viisikandlega saab Jumalat kiita

19.01.2022 | | Rubriik: Kirikuelu
Tüdrukud käivad kandleringis juba viis aastat. Tiit Kuusemaa.

Puhja koguduse kandleringil on vanust viis aastat.

Laulik kutsub Issandat kiitma pasunahelidega, naabli ja kandlega, trummide ja ringtantsude, keelpillide ja viledega (Ps 150:3–5). Eks seda soovitust kogudustes ka järgitakse. Kes Valga praostkonna suurematel üritustel on käinud, on kuulnud mängimas ka väikseid kandletüdrukuid. 

Tänu toetusprogrammile

Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamise raames lõi Eesti Muusikakoolide Liit kultuuriministeeriumi juurde toetusmeetme „Igal lapsel oma pill“ ning paljud pillimänguga tegelevad asutused on saanud sealt toetust. Toetust sai ka Puhja kogudus ja tänu sellele telliti meister Vaido Petserilt väikekandled. Puhja kooli ja koguduse koostöös alustas viis aastat tagasi koolimajas ühine kandlering.

Õpetaja oli omast käest võtta – Puhja koguduses tööle asunud Anneli Klaus oli olnud Hiiumaal kandleõpetaja. Kandlering osales nii kooli kontsertidel kui ka koguduse üritustel, sõnab Anneli, lisades, et kandlering oli koostöö üks väljundeid.

Jumala juhtimisel

Algul korra nädalas viis Anneli pillid noortekeskusesse, kus iga soovija sai pilli proovida. Võib küsida, kuidas saab inimene, kes varem pole muusikaga kokku puutunud, kannelt mängida. Just selleks ongi väikekannel sobiv. Kandleid käisid mängimas erinevad lapsed, aga tekkis mõte, et kui ühed ja samad lapsed õpiksid kindlat repertuaari …

Sobiv peavari leiti seltsimajas. Ringi töös algas eriline aeg, sest siis käisid tundides ka täiskasvanud: üks vanaema ja mõni ema. Tekkis nagu perekonna tunne, iseloomustab Anneli aega enne koroonat. Kui remonditud said aga pastoraadi II korruse ruumid, kolis kandlering taas. Lisaks vesteldakse pastoraadis elu üle, juuakse koos teed ja vahel süüakse sooja võileiba. Alustades ikka söögilauluga.

Koostöö õpetus

Anneli selgitab, et viisikandle mängimiseks peab teadma ainult noodi pikkust. Ta teeb noodijoonised ja seaded, noodid asetatakse keelte alla ning lapsed saavad Taizé palvustel või jumalateenistustel kaasa mängida. Alguses oli raske vaikselt istuda, aga nüüd tulevad lapsed rõõmsalt kirikusse. „Laste kaasamine on ka koguduse järelkasvu küsimus,“ tähtsustab Anneli laste rolli.

Ta rõhutab, et kandlemängu õppimiseks leiab palju rahvamuusikat ja seegi on hea. „Vahel tantsime tunnis labajalavalssi ja lööme takti, et me rütmist aru saaks,“ kirjeldab ta kandleringi tundi.

Omades pikaaegset õpetamise kogemust, teab Anneli, et pala oskusliku valiku korral saab laps juba esimese tunni lõpus kogemuse, et oskab mängida. Laps saab ennast hästi tunda, kuigi ta ei tea midagi solfedžost ega noodi nimetustest. Tüdrukutel, kes Anneli juures on viis aastat mänginud, on nüüd juba teadmisi ka teooriast.

Tema arvates on tore, et lapsed saavad kirikus kaasa laulda ja koos pilli mängida. Viisikandle kõla jääb soolopillina nõrgaks, aga kui korraga mängib 5-6 pilli, on uhke küll. Koos mängimine on lastele arendav ja mitte ainult muusikaliselt. Mõnusa tegevuse läbi saab õpetada teist last tähele panema ja kuulama, selgitab Anneli. „Mõnikord mõtleb laps, et mängin ruttu loo ära ega pane tähelegi, et teised on alles poole peal,“ naerab Anneli. 

Ta ütleb, et teine asi on esinemine. Lapsed peavad arvestama, kuidas nad lähevad teiste ette, kuidas käituvad, kummardavad. Mõnel lapsel võtab harjumine aega, ta ei julge esineda. Kui saab selle tunde kätte, et esineda on tore ja pärast kõik plaksutavad, lisab see enesekindlust. Erilise kogemuse said kandlelapsed näiteks Annikoru hooldekodus ja Tartus folklooripäevadel. Taoliste esinemistega muutub laste maailm veel palju suuremaks.

Kuna kogudus on aga Aili Tennosaarelt saanud kingiks mõne täiskasvanutele mõeldud pilli, on veel ringil kasvuruumi. Pillimänguhuvilised, võtke kogudusega ühendust.

Rita Puidet

Kristus ütleb: Kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde!  (Jh 12:32)