Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Ka väikesest algusest võib võrsuda suur

30.01.2002 | | Rubriik: Jutlus

Ap 16:9-15
Kui Paulus ja Siilas saavad Väike-Aasia sadamalinnas Troases nägemuse kaudu visiooni minna Makedooniasse, mida erinevalt Aasiast tuntakse Euroopa osana, ei võinud nad arvata, et kunagi hakatakse rääkima kristlikust Euroopast.
Apostlite palveid ja ettevõtmisi läbistas alatasa mure evangeeliumi kuulutamise pärast. Kogu oma senised kogemused ja uued arusaamad rakendatakse sellesama, ühe eesmärgi teenistusse. Selle eesmärgi saavutamise nimel ollakse valmis loobuma kõigest sellest, mida inimene tavaliselt oma isikuga seostab.
Ka Paulusele ei ole sedavõrd oluline oma plaanide täitmine kui Jumala ilmutusele alistumine. Ta tunnetab vastutust. Reisikaaslased ei olnud ilmselt väga vaimustatud sellest, et neil tuleb Efesose asemel võtta ette merereis Euroopa mandrile.
Jumala Vaim näitab Paulusele, millises suunas on sellel hetkel uks avatud. Jumal laseb meil vahel oodada ja ennast läbi katsuda. Kõik ei saa alati kohe selgeks, kuna erapooletu otsuse langetamist segavad meie enda huvid. Apostel otsustab ilmutuses saadud Makedoonia mehe palve vastu võtta. Kui sõna edasiviimiseks on tee avatud ja selgus palve kaudu saavutatud, on läkitatu kohus muudes asjades usaldada Jumalat. Oma kuulekuse kaudu Jumalale saame olla tema mõnesuguste andide head majapidajad.
Uuele tööpõllule võtsid misjonärid kodumaalt kaasa viisi külastada võõras linnas esmalt juutide kogunemiskohta. Kuna Filipi linnas sünagoogi ei olnud ja juudid kogunesid Gangitese jõe äärde, läksid apostlid sinna.
Makedoonia tähtsama linna Filipi lähedal jõe ääres ei toimunud ilmselt jumalateenistust, kuna polnud kohal piisaval arvul mehi, aga külalised vestlesid kokkutulnutega edastades sõnumi, milleks oli tuldud. Kas Paulus oleks võinud selles olukorras pettuda? See on üks neid kohti tema rännakul, kus kuulajaid oli väga kasinalt, aga tuldud oli kauge maa tagant.
Kui Jumal laseb väikesest algusest võrsuda suure, on see tema töö. Sageli pole meie käes südameuksi avada. Me ei tohi pettuda, kui me ei näe enda ees suurt külviootel põldu. Pühakirjatarkus on seegi, et kui sa oled ustav piskus, pannakse sind palju üle.
Teinekord võib ühest südamlikust vestlusest jumalariigile rohkem abi olla kui viimistletud ja suurele hulgale peetud jutlusest. Nii nagu Issand ise ülestõusmispäeva hommikul ilmutas end naisele, avab tema Euroopa pinnal esimesena Lüüdia-nimelise naise südame. Peale olulisemate pühakirjatõdede juurde juhatamist ristitakse purpurimüüja ja kogu tema pere. Paulus ise käsitleb sündmust Jumala annina. Ehk just seepärast kirjutab ta ristitute kohta Galaatia kogudusele: «Nüüd te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses, sest need kõik, kes teie seast on Kristusesse Jeesusesse ristitud, on Kristusega rõivastatud. Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest teie kõik olete üks Kristuses Jeesuses.»
Sellest haaravast jutustusest ilmneb, et sõna seeme langeb ühel juhul ilusasse mulda. Kui seda poleks sündinud siis, oleks see tõenäoliselt toimunud mõnel järgmisel aastal, aga nüüd teame, kus ja kelle juures on Euroopa usu häll. Avatud ukse näol, mis viis alguses ühe südameni, oli avatud tee kogu mandrile.Naine palub võõraid tulla oma kotta, kus misjonäre tavatu lahkusega vastu võetakse. See kodu saab kohaks, kus paganate apostel võib taas kogeda: Jumal ei tee vahet isikute vahel.
See, et meie kodust võiks saada ka meie perele vaimulik kodu, on paljudel veel pikk tee käia. Olgem siis Jumalale tänulikud, et meie kirikute ja koguduste näol on olemas vaimulikud kodud, kuhu tuleme teinekord paremagi meelega kui oma igapäevasesse kodusse. Õige vaimuliku kodu ja vaimuliku juhataja tähendus on meie hilisemale usuteele määrava tähtsusega.
Käesoleval hetkel, kus me ei näe palvekodades just liiga palju inimesi, saame rõõmu tunda ka mõnest üksikust inimesest, kelle südame Jumal avab kuulutatud sõnumi vastuvõtmiseks. Osakem olla rõõmsad üheskoos, et võiksime igasugusele homsele vastu vaadata teadmisega: «Jumala sõna on elus ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk.» Aamen.
Anti Toplaan, Kuressaare koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)