Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Ka vaene kogudus saab palju ära teha

16.11.2007 | | Rubriik: Kirikuelu

Võnnu kogudus on paaril viimasel aastal paistnud silma koguduse kasvu ja edukalt kulgenud remonditöödega. Praegu on käsil pastoraadi katuse vahetus, mis kahjuks on veninud ja võib koguduse enda kaitseks kohtusse viia.  2003. aasta 1. augustist teenib Võnnu kogudust Urmas Paju, kes seadis eesmärgiks peatada koguduseliikmete arvu langus. Viimasel kolmel aastal on kasvanud Võnnu koguduses nii hingede, annetaja- kui ka täieõiguslike liikmete hulk. Kogudus on olnud aktiivne majandusasju ajama, üheks vahe-eesmärgiks koguduse kasvamise teel seati väga halvas seisus kiriku remontimine, et inimesel ei tekiks pühakotta astudes ebameeldivat emotsiooni, mis juba eos teeb seal kuulutatava mitte tõsiselt võetavaks.
Ka kogudusemaja küttesüsteem oli halvas korras ja laguneva korstna tõttu oli hoone teisest korrusest üht poolt võimatu kasutada, ning katusekategi oli amortiseerunud, seepärast taotles kogudus renoveerimistöödeks toetust Gustav Adolf Werk’ilt (GAW). Missugused on ühe koguduse kogemused remontimisest ja projektide kirjutamisest, vahendab õpetaja Urmas Paju, kes on ka kiriku majandusnõukogu liige.

Tuntuim ei ole alati parim

Plaanitud tööde tegijaks valiti suur ja soliidne katuseid paigaldav firma, mille nime õpetaja siinkohal siiski avaldada ei tahaks. Kokkuleppe kohaselt võttis kogudus ise vana katuse maha ja uue panek, milleks oleks pidanud kuluma kaks nädalat, võis 1.–2. septembril alata. Ent kõik ei läinud nii kergesti. Töid teostav firma, kelle ülesandeks oli kaitsta hoonet ehitustööde ajal, tõmbas üle katuseharja vaid ühe koormakatte, mis kaitses vihma eest napilt kolmandikku hoonest, ja jäi lootma ilmataadile ega hoolinud koguduse pidevatest meeldetuletustest.
Veel oktoobri lõpus võis õpetaja Paju näidata, kust septembrivihmad on läbi jooksnud ja katusealuse soojustuse rikkunud. Vahelaed on märjad ja lael on õpetaja sõnul hakanud kasvama seen. Kantseleis on suured riiulid kilega kaetud – õpetaja loodab, et koguduse arhiiv mitmesaja aasta vanuste piiblite ja muu hinnalisega pole kahjustada saanud.  
Kuidas selles olukorras edasi toimida? «Et meil on probleemid töövõtjaga, siis oleme Hansa Inkasso Agentuuri võlaspetsialistid ja väga tugeva ehituseksperdi appi võtnud. Loodame, et asi kohtuni ei lähe, aga tööde tegija pakutav kompensatsioon on naeruväärne,» ütleb Urmas Paju.
Oktoobri lõpus oli hoonel vaid jupike katust, õpetaja sõnul on firma objektile saatnud nüüd juba oskajad töölised, kes on kolm nädalat parandanud tehtud praaki. Päeval, kui loo autor Võnnus käis, tunnistas kohal viibinud ehitusjärelevalve ekspert, et tulemus ei ole ikka veel korralik, kõik tuleb algusest peale uuesti teha.
«Kahjuks selgus taas tõsiasi, et parim äriühing ei tee alati parimat tööd. Ettevõtja püüd kokku hoida on mõistetav, aga kas on äriliselt mõistlik riskida oma hea nime rikkumisega,» on Urmas Paju nõutu. «Võib-olla oletati, et kirikuinimesed on ebaratsionaalsed pilvedel elavad ullikesed, kes maistest asjadest midagi ei tea ega oska lauspraaki korralikust tööst eristada,» lisab õpetaja solvunult.

Mida võiks teada

Kogudustele on suurepäraseks võimaluseks taotleda Gustav Adolf Werk’ilt mõne hädapärase töö tarbeks toetust. Kogu vajaminev summa jaguneb kolme osapoole vahel: koguduse; sõpruskoguduse, vallavalitsuse või mõne muu sponsori ja GAWi vahel.
Kogudus hindab oma vajadusi, laseb teha tehnilised projektid ja võtab hinnangud tööde maksumuse kohta ning esitab need kirikuvalitsusele. Seal selekteeritakse pakilisemad ja otstarbekamad projektid välja ning edastatakse need Saksamaale, kus koostatakse vastavad kataloogid ja hakatakse toetusi koguma. Ajavahe tööde kalkulatsioonist raha jõudmiseni kogudusse on kolm aastat.

Tööde maksumus suureneb

Võib juhtuda, et kriitilises seisus hoone on selle aja jooksul veelgi enam lagunenud, mistõttu suureneb tööde maht ja maksumus. Väga suur mõju on inflatsioonil. Paljude koguduste praktika ütleb, et plaanitud töid esialgse eelarvega esialgses mahus teha pole enam võimalik.
Urmas Paju ütleb, et inflatsiooni arvestades paisutasid nemad eelarvet teadlikult ja oleksid selle koostamise hetkel saanud tööd tehtud ka palju odavamalt. Samas laekub raha alles järgmisel aastal ja kui kogudus nii kaua ootaks, ei suudetaks lubatut realiseerida. Ainuüksi katusetööd on läinud esialgsest umbes 15% kallimaks.
Sageli on kogudused lõhkise küna ees – raha küll saadakse, aga selle eest ei suudeta kõiki taotlusesse kirjutatud töid teha.
Mis siis teha? Heaks lahenduseks oleks teha tööd korralikult, aga väiksemas mahus. Või siis omaosalust suurendada, mis paraku käib kogudustele üle jõu.
Halvaks lahenduseks oleks loobuda tööde teostamisest ja toetusest, mis mõnel kogudusel on mõttes olnud. Hea ei ole ka liigse kokkuhoiu teed minna, sest üliodavatel lahendustel on kalduvus lõppkokkuvõttes väga kalliks minna. Õige varsti peab üht-teist ümber tegema, parandama. Säästuremondi tõttu võib kahju saada hoone ise, langeda selle väärtus hinnas ja kasutusvõimalikkuses.
Võnnut külastasid ka GAWi esindajad, kes tutvusid kohaliku olukorraga ning külastasid kirikut. Kogudus oli külaskäiguks valmistunud, kutsunud asjatundliku tõlgi, et ei tekiks kaksipidi mõistmist. Mõnel kogudusel on olnud probleeme, et nad ei oska oma tegevust selgitada.
«Kogudused ei peaks visitatsiooni kartma, sakslased on loomu poolest küll väga täpsed, aga nad suudavad mõista majandusolukorda. Inflatsioon on neile tuttav mõiste. Keegi ei taha näha, et nende annetatud raha ära raisatakse ja selle eest halba tööd tehakse, pigem korralikult ja veidi väiksemas mahus,» ütleb Paju.

Tunnetada oma vajalikkust

Kui Urmas Paju neli aastat tagasi Võnnu kogudust teenima läks, ei olnud kogudusel mingit palgaraha, kirikus lõppes altarist mõne meetri kaugusel laudpõrand ja algas muldpõrand, kust paistsid inimeste kondid. Hoonet oli laiendatud kirikut kunagi ümbritsenud surnuaia arvelt. Niisugustes tingimustes oli väga raske koguduse tööd teha, jumalateenistusi pidada, kedagi ristida või leeritada.
Alustuseks andis ta välja kihelkonnalehe ning teavitas inimesi kirikuhoone olukorrast ja kutsus annetama põrandalaudade jaoks. See oli koguduse pääs rahvani ja tulemuseks annetatud 16 000 krooni. Peagi asusid töid toetama ka Mäksa ja Haaslava vald, mille territooriumil elab suur osa koguduseliikmeid.
Kahel korral on kogudus toetust saanud Euroopa struktuurifondidest ja tulemuseks on kaunis, täielikult remonditud kirikusaal osaliselt uute kirikupinkidega. Euroopa Liidu rahaga on soetatud korralik helivõimendussüsteem ja murutraktor. Nüüd tuleb veel raha leida kiriku katuse ja välistööde tarbeks.
Võnnu kogudus on üks väheseid, kes sel kombel on toetust saanud. Väga kerge see ei ole ja nõuab suurt kodutööd. «Väiksemad taotlused kuulutustahvli, prügikastide või muu taolise saamiseks, pargis koristustööde tegemiseks – see on väga lihtne.
Kui summad lähevad suuremaks, tuleb konkurents, nõuded muutuvad rangeks. Koguduses tehtavate tööde vajalikkus peab olema fikseeritud küla või vastava piirkonna arengukavas,» selgitab Urmas Paju projekti iseloomu.

Hoiduda tühistest vigadest

Kogu asjaajamine eeldab, et kogudus on aktiivne suhtleja ja suudab oma vajadused teha kohaliku sootsiumi vajadusteks. «Raha ei jagata ju kotiga, vaid mingi piirkonna elu arendamiseks, ning kui kogudus suudab oma asju mõistlikult ajada ja tõestada, et ühe või teise tegevuse toetamine tuleb piirkonnale kasuks ning idee on parem ja kasutegur suurem kui mõnel teisel, siis see raha ka tuleb. On muidugi palju väikseid bürokraatlikke konkse. Projektid võidakse kõrvale lükata tühiste vigade pärast.»
Näitena toob Paju, et mõne meetme alusel remondiraha taotledes peab tööde tegija märkima, et kõik ehitustööd tehakse uutest materjalidest. Eriti naljakas on see vana müüritise rekonstrueerimisel, kui nõuete kohaselt tuleb vanad põllukivid vahetada uute vastu ja töövõtja peab selle hinnapakkumises ka fikseerima.
Projektilise toetuse teed minnes võetakse omamoodi risk: kui taotluses on lubatud hoones teatavat kogukonnale kasulikku tegevust arendada, siis peab seda ka tegema. Toetus makstakse välja üldjuhul pärast tööde teostamist ja esmalt tuleb sildfinantseeringuks raha laenata ning seegi on risk. Võnnu kogudust on laenu andmisega toetanud luteri kiriku toetusfond. Aga kui töö teeb usaldusväärne töövõtja ja täpselt projekti järgi kindlas mahus, ei ole Paju sõnul karta vaja.
«Kui tööde maht, tegija või midagi muud muutub, tuleb sellest kohe teada anda – ka ametnikud on inimesed, kes tegutsevad etteantud reeglite järgi. Korrektselt toimides on risk minimaalne,» lisab Urmas Paju, kes on valmis kogudusi ka nõustama, kui nende tahtmised on reaalsed.

Meie tulevik on ilmikud

Remondiga palju vaeva näinud Urmas Paju rõhutab siiski, et tema põhitöö on olla vaimulik. Õpetajal on praegu käsil ka õpingud religioonipedagoogika erialal Usuteaduse Instituudis magistrantuuris.
Oma teenitava koguduse võimalust kasvada näeb õpetaja ilmikute kaasamises, sest Võnnu kihelkond jääb seitsme valla territooriumile: põhjas Emajõest teisele poole Kavastuni, lõunas Taevaskojani, idas Peipsini, läänes peaaegu Kambja valla piirini.
«Koguduse töö peab tahes-tahtmata viima rohkem ilmikute baasile tagasi, igas kogukonnas peab olema kiriku esindaja. Praegu käib õpetaja ette-taha. Aga võtab palju aega, et need inimesed tekiks, see on paljus Jumala töö. Õnneks on kogudusega viimastel aastatel liitunud tublisid inimesi olemasolevate kõrvale, koguduseliikmetele saab toetuda.»
Õpetaja Paju, vennastekoguduse liige, ütleb, et kogudus peab kunagi taastama kohapealsete palvemajade töö, et viia jumalasõna inimestele koju kätte. Peaaegu neli aastat Võnnu kogudust teenides ehitusasjadele panustamine on olnud paratamatus, aga seeläbi on ka vaimulik pool kosutust saanud ja inimeste lootus asjade paranemisse kasvanud.
«Ega kogudus kasva ainult õhust ja armastusest, lisaks elavaks tegevale Sõnale on vaja ruume ja tulubaasi, et kogudus saaks toimida. Nüüd on inimesed ka last ristima tulnud. Koguduse eesmärk on, et sõnum armulisest Jumalast saaks kuulutatud ja inimesed usus püsiks, loomulikult tullakse kaunisse remonditud kirikusse parema meelega ja kui inimesed näevad asjade edenemist, on neile ka sõnum usaldusväärsem,» võtab õpetaja Urmas Paju oma töö kokku.

Rita Puidet

2 Kommentaari artiklile “Ka vaene kogudus saab palju ära teha”

  1. Nõustuja ütles:

    … muidugi saab palju ära teha – Sadolini värvi saab üsna odavalt kätte ja padavai, muudkui sajanditevanusele altarile peale!

  2. T.Wilu (Roma-Milano) ütles:

    eelpool kommijale:

    Võnnu kiriku altar on täitsa korras ja mingit värvimist ei vaja. Jutt käib seintest ja põrandast, aga eelkõige siiski pastoraadi remondist, mis pole muinsuskaitse all.

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)