Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Ka Pekka Auvinen oli pärit kodust ja ühiskonnast

23.01.2008 | | Rubriik: Ühiskond

Aasta lõpul näitas ETV taas filmi «Klass». Ma ei ole seda filmi tervikuna näinud ja seegi kord jäin hiljaks ning nägin ainult õõvastavaid lõpukaadreid. Küll aga kuulasin järgnenud arutelu filmis osalenute ja erialaasjatundjate vahel. Kõik see tõi taas meelde Soome koolitragöödia, millest ka filmile järgnenud arutelus juttu oli. (Novembris tulistas Pekka Auvinen Jokela koolis surnuks kaheksa inimest.) Kahjuks ei kuulnud ma täiskasvanute suust peale üldise jutu midagi, kuid huvi äratasid noored oma tähelepanekutega. Eriti ühe neiu tõdemus: me tihtipeale ei tea, kuidas teatud olukordades käituda, ja keegi ei õpeta meile seda, ei kodus ega koolis; koolis olen elamiseks vajalikke nõuandeid kuulnud vaid usuõpetajalt. Huvitav oli veel seegi, et ta parandas ruttu «usuõpetaja» «usundiõpetajaks».
Järelkajas Soome koolitragöödiale kirjutas Ivi Masso: «Kuriteo psühhologiseerimise taustal kaotab üksikisiku valik ja vastutus igasuguse tähenduse» (EPL 14.11.07).
Kas asjade lahtirääkimine ja analüüsimine on psühhologiseerimine?
Laps ei ole müsteerium, kes ilmub iga päev kooli teadmata kust ja läheb pärast kooli teadmata kuhu. Ta on pärit kodust. Iga kodu on osa ühiskonnast.  Masso ütleb: «Loomulikult ei ela üksikisik ühiskondlikus vaakumis. Kuid Soomes tundub ununevat, et ümbruse roll pole ainult hoolitseda, sest ümbrusest imeb noor inimene ka oma väärtushinnangud. Esitamata on küsimus: kust võttis mõrtsukas oma maailmavaate?»  

Laps meie kõrval

Miks räägitakse nii palju Auvise enesekesksusest, individualismist, fašismilembusest?
Ometi mitte ainult väärtushinnanguid ja maailmavaadet ei ime laps ühiskonnast, vaid alati ka seda, mis läheb vastuollu nende samade väärtushinnangutega. Noor arenev indiviid tegeleb ikka silmakirjalikkuse paljastamisega ühiskonnas.
Usun, et paljud meist mäletavad Mart Taevere dokumentaalfilmi kümneaastasest Eesti poisist, kes ei osanud oma armastusepuudust enam teisiti väljendada, kui lõikus koolitunnis end þiletiteraga kõigi nähes. Kodus polnud mõtet, sest keegi poleks tähele pannud. Filmis oli intervjuu ka poisi klassijuhatajaga, kes varjamatu põlgusega väljendus: kui õpilane teiste ees teeb sellist jälkust, siis tuleb ta koolist kõrvaldada! Ei läinud palju aega, kui poiss kõrvaldas end ise, poos kodukuuris üles.
Vanematel ei ole aega ega tahtmist, pooled meie lastest kasvavad üksikvanemaga, kooliklassid on suured, õpetajate palgad väikesed jne. Nii ta on. Kõik muudkui õpivad ja töötavad ja saavad järjest targemaks – teisiti ometi ei saa ju sellise info- ja suhtelaadungi all, mis meid iga päev ümbritseb.

Kasvatajad ja vanemad ei tunne last

Kas tasub siis imestada kõiketeadvas postmodernses ühiskonnas, et lapsi kasvatavad vanemad, kellest suurem osa ei tea midagi inimese arenguastmetest, isiksuse kaitsemehhanismidest ja muust elementaarsest, mis käib kasvamise ja kasvatamisega kaasas, milleta on raske tänapäeval kasvatada vaba ja eneseväärikat inimest? Maailm on lihtsalt «pisut» edasi nihkunud, enam ei piisa vaid kiikhobusest.
Kas tasub imestada, et meie lapsi kasvatavate lasteaiakasvatajate ja pedagoogide seas on inimesi, kes kõrvaldaksid lapse koolist, kui ta mitte ainult ei nõua, vaid karjub tähelepanu, austuse, armastuse, turvatunde järele? Tasub küll imestada. Usutakse, et armastav lapsevanem suudab nii või teisiti kõike õigesti teha. Kindlasti on armastus see põhiline, kui teda jagub.
Aga vaatamata meie armastusele ja tarkusele sigineb maailma üha enam hüperaktiivseid, Aspergeri sündroomiga, erineva raskusastmega autiste, rääkimata isiksushäiretega inimestest. Ah et toidukeemiat on viimastel aastakümnetel palju, liigset suhkru tarbimist jm? Ega me ometi hakka arvama, et Coca-Cola ja kartulikrõpsud meie kooliõpilaste ridu harvendavad?  
Kui paljud lastega tegelevatest inimestest koolis ja kodus teavad kas või «tumedast triaadist», et valgustada oma last, kui tal tekib konflikte inimestega, kelle käitumine lapsele täiesti arusaamatuna tundub?
Liiga paljud täiskasvanud lasevad asjadel minna nii, nagu peaksid lapsed ise end ümbritsevaga kohandama. Et Auvinen polnud enam laps? No ikka oli küll, päris laps selle jutu järgi, mis Internetis lugeda oli. Täiesti väljaarenemata isiksus. Ta oli loonud oma elufilosoofia ise, täiskasvanute sekkumata. Aruka täiskasvanu suunamiseta saab kokku segada mida tahes, küsimata eneselt, mil moel kas või üliinimese teooria autor ise oma elu lõpetas.

Eneseimetlejad, manipuleerijad ja psühhopaadid

«Kui [inimese] peamiseks loomuomaduseks ongi teistest mittehoolimine, siis tavaliselt kuulub ta ühte kolmest grupist, keda psühholoogid kutsuvad «tumedaks triaadiks»: eneseimetlejad, manipuleerijad ja psühhopaadid. Kõigil kolmel tüübil on erineval moel ebameeldiv, ehkki mõnikord hästi varjatud sisu: sotsiaalne pahatahtlikkus ja petlikkus, enesekesksus ja agressioon ning emotsionaalne külmus.
Enamikule inimestest, kes tumeda triaadi hulka kuuluvad, ei saa panna psühhiaatrilist diagnoosi, ehkki äärmuslikel juhtudel võib neid vaimuhaigus tabada või saavad neist lindpriid, eriti psühhopaatidest. Kuid palju laiemalt levinud «piiripealselt kliiniline» grupp elab meie keskel, asustades kontoreid, koole, baare ja igapäevaelu kõrvaltänavaid,» kirjutab D. Goleman raamatus «Sotsiaalne intelligentsus».
Maailm on täis täiskasvanu näo ja vanusega inimesi, kes on kinni jäänud tunduvalt varasemasse arenguetappi ja käituvad nii tööl, kodus kui puhkehetkel täpselt sellele vanuseastmele vastavalt. Kui selleks juhtub olema omnipotentsusele (kõikvõimsusele) omane etapp, mis peaks mööduma kolmandaks eluaastaks, siis nõuab niisugune «täiskasvanu» endiselt tähelepanu, trambib jalgu, kui nõutut ei saa, valitseb inimesi ja maailma, tal on alati õigus ja kui keegi selles kahtleb, siis ta võtab pesapallikurika või püstoli ja teeb kahtlejale selgeks, kuidas asjad «tegelikult on».
Kuidas saab lapsevanem teha vahet, kas lapsel on lihtsalt nii- või naasugune iseloom või hoopis isiksushäire, kui ta ei teagi, mis on isiksushäired ja kuidas need väljenduvad? Ah et psühholoogid teavad? Kindlasti, nagu mõne muugi eriala inimesed, ainult et psühholoogid ei kasvata meie lapsi, nad kasvatavad omi.
Isiksushäirega lapsevanem on ise kurt igasugusele kriitikale oma lapse käitumise suhtes, ka selle suhtes, et tema lapsega ei soovi teised lapsed suhelda. Alati saab ju öelda: tal pole sõpru sellepärast, et kõik on kadedad. Kas on ka põhjust kade olla, seda nartsissistliku isiksushäirega lapsevanem ei küsi.

Löö vastu, kehtesta end!

Miks paneb meie koolivägivalda uurinud gruppi imestama, et 75% lastest leidsid: kui sind lüüakse, löö vastu. Ilmselt on ühiskonna kiire hüpe kristluse ja teise põse ettepööramise suunas minul märkamata jäänud. Sest on ju loogiline, et laps nii arvab, ja kindlasti on peresid, kus soovitatakse ka kaks korda vastu lüüa.
Mitme maa koolivägivalla uuringutest on selgunud, et füüsiline vägivald unustatakse ruttu, aastateks jääb aga piinama psüühiline vägivald: eiramine, mõnitamine, ilkumine, siltide kleepimine, alandamine, eriti vastassugupoole ees. Pisendades lapse enesehinnangut, alandades teda, jätame jälje inimese eneseväärikusele.
Kas või kordki totaalselt häbistatud inimene on oma näo kaotanuna nagu nurka surutud loom, valmis ründama. Häbi on talumatuim tunne üldse, eriti lapsele, kel puuduvad kogemused sellega hakkama saada. Nn häbiraev on hävitavama toimega kui viha, seegi on teada erialainimestele.
Miks uurimisgrupp on imestanud laste ükskõiksuse ja enesekesksuse üle? Kui laps õpib, et talle ei pühenda keegi tegelikku tähelepanu, ei tee ta seda ka ise. Ma kuulan oma last päev läbi, on lapsevanema tüüpiline jutt. Jah, aga ei pühendu viieks minutikski, et laps saaks tunda end erilise, ainulaadse, armastatuna. Ei piisa sellest, kui tunneme sügavat, kestvat ja puhast armastust. Me peame seda armastust selgesti ja sagedasti väljendama. Me ei tohi kunagi eeldada, et lapsed oskavad meie tundeid lugeda.

Kodu ja ühiskonna peegel

Kõlab tõesti kulunult, aga laps on kodu, laiemalt ühiskonna peegel ja produkt. Nii suur kui on kodus ja ühiskonnas empaatia defitsiit, on see ka meie lastes. Õigupoolest näeme oma lastes kõige selgemalt, missugused me kõik oleme. Alates hüperaktiivsetest ja lõpetades autistide ning isiksushäirunutega on kõigil üks iseloomulik joon – nad on pärsitud empaatiaga isiksused.
Laps vajab armastust, turvatunnet, eeskujusid, suhteid, tervist, võimalusi, toetust, premeerimist. Kui last armastatakse tingimusteta, siis on tal ka kindlasti turvatunne, korras suhted nii vanemate kui teiste inimestega, hea tervis, võimalused muidugi sõltuvad sissetulekust, aga toetus ja premeerimine on armastavas peres kindlasti olemas.
Aga eeskujud? Eesti eeskujusid sai üksjagu, Soome ühiskond ei ole Eesti. Oleks kohatu teha üldistusi ilma vajalike andmeteta, kuid aastate jooksul, mil olen Soomes õppinud-töötanud, mäletan mitut tragöödiat, kui pereisa laskis maha oma pere ja lõpuks iseenda. «Kodurelvi» on Soomes mõtlemapanevalt palju.
Eestis meenub sarnaseid juhuseid kaks ja mõlemal puhul oli tegu sõjaväelasega, kes «kasutas» ametirelva. Ehk on relvaomanike vähesus Eestis hoidnud taolise kuritegevuse näitaja madalal? Häirunud inimesele relva lubamine on kuritegu.
Kuidas ikkagi toimida, kui laps-taotleja on justkui täiskasvanu ja justkui psüühiliselt terve? Selle «justkui» ümber saaksid arutleda ainult vastava eriala inimesed, keda Soomes teadupärast napib rohkem kui Eestis. Enne relvaloa väljastamist peaks sõel ikka ülimalt tihe olema.
Väidetavasti ei vabasta miski inimest oma valikust ja vastutusest. Mida tähendab valik? Auvinen «karjus» oma tähelepanupuuduse rahulikul ja räigel moel välja Internetis, kuid keegi ei pööranud sellele tähelepanu. Nagu ütles, nii tegigi, keegi ei takistanud.
Ent mis on vastutus? Leo Kunnas kirjutab artiklis «Põhiseaduslik korratus kaitseväe juhatajata, II» (EPL, 6.11.07): «Kõik justkui tegeleksid, aga keegi ei juhi.»
Tõesti ei juhi. Sest juhtimine tähendab automaatselt vastutuse võtmist, nii suur, kui on sinu juhtimisala, on ka sinu vastutusala. Vaatame nüüd kohe hoolega oma kodus ja ühiskonnas ringi: mille eest me vastutame, meie, täiskasvanud, kui palju on meie seas vastutajaid? Õieti polegi. Mida me siis lastelt ootame, kust nad selle eeskuju võtma peaksid?
Võime psühhologiseerima, politiseerima ja sotsialiseerima jäädagi. Samal ajal suureneb meie ümber inimeste arv, kelle enesehinnang on põhjendamatult kõrge, kuid eneseväärikus ülimalt madal. Väärikas inimene ei kahjusta kedagi ei vaimselt ega füüsiliselt, eneseväärikus ei luba.
Kellelt küsida Soome tapatöö järel kaotatud eneseväärikuse hinda? Surnutelt?
«Lapsed vajavad armastust eriti siis, kui nad seda ära pole teeninud,» on öelnud Harold S. Herbert.

Miina Piir 

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)