Ka kitsikuses hoitud

Ka kitsikuses hoitud

Ööl vastu 5. aprilli hävis tules Tartu Pauluse kiriku raamatupood, suitsukahjustusi sai kogu kirik.

Selle aasta 5. aprilli varahommikul langes pood tuleroaks, ent pood loodetakse taastada juba EELK kirikupäevaks, 10. juuniks. Tartu Pauluse kiriku raamatupood ja selle müüjad olid 2002. aasta 1. märtsist igal tööpäeva ja laupäeva hommikul valmis teenindama paljusid kristlikust sõnumist huvitatuid.

Kui ma 5. aprilli varahommikul Tartu Maarja kogudusemaja õpetajakorterist fuajeesse jõuan, et postkastist leht ära tuua, märkan kohe purunenud välisukse klaasi. Ausalt öelda käib külm jõnks läbi. Näen, et lukk on kinnises asendis. «Sees pole vist käidud, alarm pole tööle hakanud,» mõtlen. Võtan lehe ja teen esimesi vaatlusi – paistab, et midagi muud pole lõhutud. Lasen mõne võimaliku stsenaariumi peast läbi ja kujutan muidugi ette hulle olukordi, olime ju sel ööl terves majas väikse tütrega kahekesi.

Püüan ärkava lapse kõrvalt leida aega esimesteks koristustöödeks ja mul ei tule hetkekski mõttesse politseid kohale kutsuda. Viimaste nädalate jooksul on jälle lõhutud postkast ja keegi käib regulaarselt meie tänavapoolsete akende all ennast ülejääkidest tühjendamas, varasemaid kogemusi arvestades on oodata ka sisehoovi samalaadseid kevadisi korduvkülastusi. Ehkki mulle paistab, et aknalõhkuja on oma tegevuses märksa sihiteadlikum olnud.

Mingit viskeatribuuti ma ei tähelda ja see telliskivi, millest hiljem SL Õhtuleht kirjutab, seisab meie eeskojas juba aastaid. Klaas on jalaga purustamiseks liiga paks, seega pidi lööjal olema käes mingi ese, mida vähemalt sel hetkel kurjasti tarvitati.

Teen mõne telefonikõne ja juhatuse abiesimees loodab tunni jooksul kohale jõuda, mõõdud võtta ja kiiresti tegutseda – meie maja ei saa praeguses seisus üksinda jätta. Vahetan mõtteid kohale saabunud kiriku perenaise, peremehe ning meie lapsehoidjaga ning juba tööle kiirustades teen kokkuvõtva kõne abikaasale, kus avaldan veendumust, et kellelegi on kristlik ilmavaade ebamugavust tekitanud.

Koleda öö mõõtmed alles selguvad

Kui jõuan tööle, ohkan osa inimkonna nõmeduse peale ja kuulen saabunud hingekarjaselt uudist Pauluse kiriku raamatupoe põlengust. Misjärel püüan saada kontakti sealsete inimestega ning minus kasvab pöördumatu veendumus vandalismiaktist, mis pandi toime kirstluse vastu või lihtsalt lollist peast.

Minu arvamust jagavad ka Pauluse inimesed ning ma otsustan politseiga siiski ühendust võtta. Juhatuse abiesimees on seda juba tegemas, ent teatab, et kui meilt midagi varastatud pole, siis politsei ei pea kohaletulemist vajalikuks. Püüan meeles pidada, et pean oma kontolt raha võtma, et pärastlõunaks koju jõudes klaasivahetajale kulud maksta.

Päevaleht kirjutab hävinud raamatukogust, mina ei usu oma kõrvu, kui kuulen, et kogu pood on täiega põlenud. Alles laupäeval sai seal ju käidud! Priit Humal saadab varsti masendavaid pilte. Pauluse kirik ja kogudus kannatavad suurt kahju.

Nagu selgub, tegeleb seal asjaga Päästeamet ning päeva jätkudes ilmuvad versioonid hooviukse taga olnud prügikasti süttimisest sinna visatud koni tõttu. Samal ajal saan ma aru, et prügikast oli halvastisüttivast materjalist, eelmisel päeval tühjendatud ja pealegi lukus.

Pauluses tegelevad kümned inimesed koristustöödega ning ma näen, kuidas kitsikuseöö liidab ristiinimesi. Sama tuttav on ka kurjuse nägu, mis eriti selgelt kangastub anonüümsetes internetikommentaarides. No mis me räägime – keegi imestab, et Riia tänaval polegi enam Spordimuuseumi, keegi saab teada, et seal on olnud raamatupood.

Õhtul saabub Maarjasse politsei ning on imestunud, et klaas juba parandatud. Toimub küsitlus ning soovi korral lubatakse järgmisel hommikul toimunu kohta avaldus kirjutada. Ehkki Päästeameti uurija ei näe kuriteo koosseisu ega soostu materjale politseile üle andma, otsustavad ka Pauluse koguduse inimesed järgmisel päeval sama teha – esitada avalduse prokuratuurile.

Mõne päeva möödudes

Pauluse kiriku rahvas näeb vaeva koristustöödega ning kirjutab pabereid, et saada raha raamatupoe taastamiseks ja ruumide remondiks. Tavapärane koguduse elu ja tegevus peab jätkuma. Koguduse õpetaja Joel Luhametsa sõnul kulub remondile esialgse hinnangu kohaselt ligi 410 000 krooni, raamatupoes on kaupa hävinud 230-260 000 krooni eest, millest 150 000 krooni ulatuses on kaupa kirjastustelt realisatsiooniks ja see tuleb kogudusel välja maksta. Raamatupoe taastamiseks, millekohase otsuse koguduse juhatus juba põlengu hommikul vastu võttis, on loodud eraldi arve Hansapangas, konto number on 221023253419.

Ükski seni esitatud versioon põlengu põhjuste kohta ei ole tõestust leidnud, küll on kindel see, et tuli sai alguse hoonest väljastpoolt.

Tartu Maarja kogudusse on pöördunud mitu koostööpartnerit, kelle abiga tõenäoliselt paigaldatakse sellesse majja uus tuleohutussüsteem.

Olukorras, kus toimunu põhjused ja võimalikud süüdlased on siiani ebaselged, käib ristikogudus endiselt Kristuse jälgedes.

1. märtsil 2002 avas uksed Eestis ainulaadne raamatupood, kus oli müügil kogu Eestis ilmuv kristlik kirjandus ning kristlik sümboolika. Saadaval oli lai valik riste ja krutsifikse, küünlaid, pilte, postkaarte, kleepse, märke, võtmehoidjaid, järjehoidjaid, inglikesi, muusikat kassettidel ja CDidel T-särkide ja pastorisärkide ning kirikutööks vajalike armulauariistade ning oblaatideni välja.

Kolme aasta jooksul täienes pidevalt raamatupoe valik. Üha kasvav ostjaskond ulatus üle terve Eesti ning juba mõnda aega kimbutas raamatupoodi ruumipuudus.

5. aprillil 2005 jäid poest alles vaid põlenud kiviseinad. Tekkis hirm, et pood on lõplikult hävinud. Siiski on tänu annetajatele lootust armastatud raamatupood peagi taas avada. Hiljemalt kirikupäeval loodab Tartu Pauluse raamatupood jälle kõiki tervitada.