Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Ka Kainil on olemas tee igaviku Eedenisse

22.08.2018 | | Rubriik: Jutlus

1Ms 4:1–16
Tänase pühapäeva teemaks on „Meie ligimene“. Nõukogudeaegne kultuurikatkestus on lahustanud mõiste ligimene algse tähenduse (koguni ÕS pakub ekslikult vasteks kaasinimene). Paraku osutub meie tunne/eelhoiak tollesse nn kaasinimesse vägagi erinevaks olenevalt sellest, kas tegu on abikaasa, suvalise võõra või hoopis pommivööga tegelasega. Mitte keegi ei saa meid sundida kohtlema neid ühetaoliselt – isegi agapē najal. Jeesus alustas aruka õpetajana hoolivuse õpetamist lihtsaimast: mitte vaenlase, vaid ligimese – st lähedase – armastamisest. Inimese eest hoolitsemisel, kes on kõige rohkem sinu moodi ja kellest saad aru.
Kaks esmikvenda olid kõige „ligimesemad“. Ometi olid nende rollid ebavõrdsed. Titeootel Esiema igatses miskipärast just poega. Oh imet – soov täituski rõhutusega, et Kain oli mees. Teisena sündinud Aabeli puhul polnud see enam kõneväärne. Juhtumisi olen ise sündinud teise lapsena, ent esimese pojana. Ja üsna pea nägi ilmavalgust ka mu järgmine vend Tõnu. Lastena olime väga lähedased, kogu aeg ikka koos, peaaegu nagu kaksikud. Samas olin mina vanemana alati liidri rollis ja sain suvalt panna väikevenda tegema oma tahtmist. Vähe sellest, minu isa armastas mind nimetada kummalise rõhuasetusega troonipärijaks. Viimasest ei mõiganud ma toona midagi, aga aim enda paremusest ja mingi (teenimatu) tunnustus on jäänud mind eluaeg mõjutama. Nii et kogemus Kaini-Aabeli paarsusest on mulle üdini tuttav.
Kain on täitsa lahe olla. Sellesse rolli sündinud oodatud (!) pojad riisuvad vanemate armastuse koore. Nad jõuavad ikka ette ja saavad oma tahtmise. Justkui õigustatult, loomulikult. Ootuspäraselt tõusevad nad juhtideks valitsema ühiskonda. Nad saavad enamat vastutust ja nii on kõigile parem.
Sootuks teine lugu on Aabelitega. Nemad on just nagu hiljaks jäänud. „Igavesed teised“, kellel määratud varju, abiratasteks jääda. Kelle minapilt on kuidagi kõhnem, vähem bravuurikas. Kelle nn õigustatud ootusi ei mõisteta. Muide, maailma esimesed superpopulistid olid kes? Karl Marxi filosoofia läks rahva hulka ja toimis pärmina, sest pakkus Aabelitele lootust saada Kainideks. Selles valguses on esimeste vendade lugu Piiblis nagu äraspidine: tegelikult olnuks põhjust pilku maha lüüa ja vimma pidada mitte Kainil, vaid Aabelil. Pigem just tema pidanuks tegema maailma esimese revolutsiooni ja kukutama võimult „valitseva klassi“, kehtestades kauaigatsetud võrdsuse.
Aga võta näpust. Sedapuhku on pühakirja kriitilise luubi all mitte Aabelite probleem toime tulla oma kadedusega, vaid hoopis Kainide kalduvus ennast ja oma staatust ülehinnata. Et mis hakkab juhtuma siis, kui armas totu väikevend su üle mängib ja su äkki nagu tolaks teeb? (Eel­öeldu valgel saab mõistetavaks esmikpoja Eesavi raev oma kavala vennakese Jaakobi vastu siis, kui talle pärale jõudis, millest ta oli ilma jäänud mingi näruse supi pärast. Või Jaakobi suuremate poegade mõrvarlik viha isa lemmikust pesamuna Joosepi vastu, kes kekutas oma kirju kuuega.) Ehk siis lutsulikus võtmes: mida tundnuks Joosep Toots, kui avalikus rammukatsumises Raja Teele ees oleks Jorh Adniel Kiir temast mingi salaliku viguriga jagu saanud ning jala ta kõri peale pannud?! Kiirele oli järjekordne kaotus üsna kergelt üle elatav. Tootsi jaoks tähendanuks see aga kogu maailma purunemist ja lõplikku häbistust. Kaini kiiks on olla võidumees.
Kaini sündroom ei avaldu ainult ootamatus julmuses/hoolimatuses oma vähemate vendade vastu, aga üldse väheses kriitikataluvuses. Viimaks veendumuses, et olen ilmeksimatu ega pea mitte kelleltki mitte kunagi vabandust paluma. Nõnda põrutavad läbi sajandite üha uued Kainid – pimedate-kurtidena kõikidele hoiatustele – jälle täispurjedes vastu oma hukatusele.
Olgu peale, kui sinu poolt allahinnatud vend ligimesena sult vaiba alt tõmbab ja sa troonipärijana avastad end narrirüüs, oma kõige lähedasemate olulisemate inimeste, aga ka avalikkuse ees, siis on see üks kibedamaid kogemusi. Aga kui palju talumatum on see, et sind on luuseriks arvatud mitte väikevenna, vaid Jumala enese poolt!
„Miks on su pilk maha löödud? Miks mõõdab see (vähema) venna ohvrisuitsu kaldenurka?“ Kristlastena, vaimulikena on meil, usklikel esmikel – erinevalt uskmatutest –, võimalus end testida, enne kui lootusetult hilja. Aga juhtub, et oleme selle ikkagi maha maganud ja avastamas end mitte Jumala eriõnnistuse, vaid hoopis needuse alt, kui leiame end staari mäetipust, elu keskmest pudenenud põrmu, unustusse, põlgusse. Ahastamas: „Minu karistus on suurem, kui suudan kanda!“ Ometi isegi siis Jumal ei hülga meid, pannes peale salapärase „Kaini märgi“, mis kaitseb meid ja jätab pilu uueks võimaluseks.
Ehk lohutab meid äratundmine, et Jeesus rippus ristil Aabelina, ent palvetas seal teda ümbritsevate Kainide eest: „Isa, anna neile andeks!“ Ka Kainil on olemas tee igaviku Eedenisse.
kuusemaa

 

 

 

 
 

Tiit Kuusemaa,
Puhja koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)