Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Ka käesolev sajand on ootamise aeg

01.02.2006 | | Rubriik: Kultuurielu

Kirjastuselt Logos ilmus väljapaistva evangeelse teoloogi ja kirjaniku dr Heinz Zahrnti (1915–2003) raamat «Jumala ootamise ajal», mõtisklus kirikuajaloost ja selle tähendusest.

Heinz Zahrnti raamat mängib teoloogiast teada-tuntud vastuoluga «juba, aga mitte veel». Tavaliselt öeldakse seda jumalariigi kohta, et see on juba tulnud, ehkki mitte veel kirkuses. Raamatu autor läheneb sellesama väljendiga kirikuloole, kuigivõrd aga ka kogu ajaloole, sest on ju kirikulugu osakeseks suurest ajavoost, millele inimesed sängi ja kaldad loovad.

Zahrnt eristab ajaloos Jumala ootamise ja täidumuse aegu. Täidumuse ajad on nood, mil «inimesed on oma usus kindlad ja neil on selles olevikus, nagu see parajasti on, elu ning täielik rahuldus». Tundub et parasjagu elame me Eestis küll enam täidumuse kui ootamise ajal. Nii on minu arvates antud raamatu puhul tegemist omamoodi kristliku ajaloofilosoofiaga.

Poole sajandi kaugusel

Raamat pärineb möödunud sajandi keskpaigast, 1961. aastast, ning kindlasti on kristlikud ajalookäsitlused ühes või teises vormis tänagi igati tervitatavad. Seda põhjusel, et kristlik eshatoloogia on end «tänu» mitmele eri interpretatsioonile ning valeennustusele üsnagi põhjalikult diskrediteerinud.

Nii on tulevikuga tegelemine läinud sekulaarsete futuroloogide kätte ning kristlik eshatoloogia eelistab rääkida, juhul muidugi, kui ta seda üldse veel teeb, väga hämarates ja üldistes terminites.

Eriti tuuakse antud raamatus välja reformatsioonieelne sajand ja kuigivõrd ka selle paralleelid eelmise, s.o 20. sajandiga. Nii nagu toona, tundub ka tänane maailm koost lagunevat. Rahutu reformatsioonieelne aeg tõukas liikuma palverändurid, enesepiitsutajad ja humanistid. Täna liiguvad küll hoopis teised, erinevad ja uued inimgrupid, keda ajendavad sootuks erinevad motiivid.

Reformatsiooni kiituseks

Raamat on omamoodi reformiapoloogia, reformatsiooni vajalikkust tõestav ja isegi ülistav. Nii jääb antud raamatus varju see negatiivne, mida reformatsioon on vaieldamatult kaasa toonud. Kasvõi kaasaaitamine traditsioonilise läänemaailma kiiremale lagunemisele. Seda loomulikult traditsionalistlikust vaatepunktist vaadatuna.

Kellegi arvates on reformatsioon kombineeritult sotsialismiga, nii nagu seda on kogenud Eesti, Läti ja Ida-Saksamaa, kõige uskutapvamaks seguks, mida inimkonna ajaloos on suudetud välja mõelda. Selle tulemusena on ka nimetatud kolm ala tänase seisuga ühed kõige sekulaarsemad läänemaailmas.

Raamat on suhteliselt kriitiline ka nn eelreformaatorite nagu Wicliffi ja Husi suhtes, nimetades neid «suurteks kordajateks ehk neiks, kes näevad evangeeliumis vaid uut käsuõpetust» (lk 100). Ka Erasmus jääb Zahrnti meelest pidama käsuõiguse teele.

Viide oikumeeniale

«Kas elame reformatsioonieelsel ajal,» küsib autor viimase peatüki pealkirjas. Ühe vastusena ajastu väljakutsele näeb Zahrnt loobumist dualistlikust skisofreeniast (lk 138). See on miski, mis kõlab nüüd, üle 40 aasta pärast raamatu ilmumist, üsna postmodernselt. «Veel pole uus meie keskel ilmnenud,» tõdeb autor lk 141.

Uus on ilmnenud üha subkultuursemas kirikus. Samas on olemas selgeid suundumusi kiriku ühinemise, uue liturgilise ühtsuse ning oikumeenia suunas. Arvan, et see, mida Zahrnt aimas tulevat, laseb end ikka veel oodata.

Andrus Norak

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)