Ka inimesteta kirik ei ole kunagi tühi

Minu aastatepikkune soov täitus möödunud nädalal, kui avanes võimalus vaadata Tallinnas Theatrumi etendust „Talvevalgus“. Kuigi see Ingmar Bergmani näidend jõudis lavale juba 2017. aastal, et tähistada autori 100. sünniaastapäeva, anti minule võimalus seda näha aastate nihkes. Eva Eensaare tõlke on lavastanud Andri Luup. Näitetrupi koosseisus teeb kaasa kirikumuusik Ene Salumäe, aidates läbi elava musitseerimise luua vajalikku külakiriku meeleolu. 

Ma ei ole just Bergmani tuline austaja, ent ilma tema filmiloominguta oma kujunemisteed ka päris ette ei kujuta. Oma osa oli taustateadmistel, et tegemist on vaimuliku pojaga ning ka sellel, et tema üheks abikaasaks oli ulgueestlasest maailmakuulus pianist Käbi Laretei. 

Mäletan, et vaadates aastate eest Bergmani filmi „Armulaualised“, mis on aluseks ka „Talvevalgusele“, olin siiralt masendatud. Toona entusiastlikule kirikunoorele tundus filmis portreteeritud vaimulik tüpaažilt tülgastav ja tema teenitava koguduse lugu trööstitu. Nüüd vaatasin filmi taas ja mulje on uus. Küllap räägib kaasa elukogemus ning oskus näha kaadrite taha. Paralleel etenduse ja filmi vahel andis üllatava koosmõju. 1963. aastal vändatud mustvalge film on muide täismahus kättesaadav YouTube’is, soovitan.

Aga ikkagi etendusest. Läksin teatud ootustega. Lahkusin rahutult, aga mitte pettunult. Tunnen, et oleks vaja veel kord etendust näha. Sisu seisukohalt väheoluline, aga mulle kõige isiklikumas mõttes ülioluline tuli esile proloogis – filmilinale kuvati detail kirikust. Anonüümsena esitatud pühakojas tundsin ära „enda kiriku“ – Urvaste kiriku Võrumaal. 

Näitlejameisterlikkus, millega Jan Uuspõld peaosas üles astub, on kõige tagasihoidlikumalt väljendudes muljetavaldav. Kui ei oleks teda teistes rollides näinud, võiks arvata, et tema tüüp lihtsalt ongi see, keda ta Bergmani loos kehastab. Nii tõetruult mõjub temas maakoguduse kirikuõpetaja, kes heitleb oma sisemistes kahtlustes ning püüab igapäevaelus hakkama saada raske uduna peale vajuva tülpimusega. Ta on keskealine ja tema paremad päevad on seljataga. Nii tajub ta ise. Uuspõld suudab seda läbi kehakeele vaatajateni tuua ülimalt selgelt. Otse valu tegeva vahedusega. 

Samal kombel liigutab see helgus, mis tema näole valgub möödanikule mõeldes. Helgus liigub üle ta näo, kui ta meenutab noorust koos armastatud abikaasaga ajal, mil ta oli innukas siiralt usklik noor vaimulik. Vahepeal on ta kaotanud naise ja nüüd on tal lähisuhe teda jumaldava külakooliõpetajannaga, kelle vastu temal sügavamad tunded puuduvad ning kellega suhet ta moraalselt õigeks ei pea ja kogukonna eest varjab.

Etenduse süžee on lihtne. Perifeerse kihelkonnakoguduse pastor Tomas Erikson viib mehaaniliselt läbi järjekordse teenistuse, jagades armulauda paariliikmelisele kogudusele. Organisti, kirikuteenri ja koolipreili kõrval on kirikus vaid üks perekond lapseootel naise, tema kalurist mehe ja nende lapsega. Abielupaar soovib hingehoidlikule vestlusele. Kalur on kuulnud raadiost, et hiinlastel on tuumapomm. See külvas ärevust, mis kipub enda alla matma. Pastor kuulab, püüab mõista, aga on võimetu aitama. Vastupidi, kriisis pastori keelepaelad lähevad lahti ning ta andub egoistlikule monoloogile, mis kokkuvõttes vajutab surmava pitseri – õhtul saabub surmateade endalt elu võtnud koguduseliikmest. 

Nagu öeldud, vajaksin veel võimalust „Talvevalgust“ vaadata. Ehk suudaks siis sõnastada selgemalt etenduse mõtte. Saadud emotsioonid on aga tugevad, ajades jätkuvalt siirdeid. Olulisim neist ehk on mõte, et ka inimesteta kirik pole kunagi tühi.   

Liina Raudvassar