Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Ka ebakindluses ei saa pahasti palvetada

05.05.2021 | | Rubriik: Jutlus

Lk 11:5–13

Täna, Rogate-pühapäeval, kutsutakse mitte ainult palvetama, vaid ka oma palvet mõtestama. Oleme pidanud palvetamist eos positiivseks ja vajalikuks, aga kas ikka alati, eranditeta? Jumala Poeg ju ei hinnanud pikki püüdlik-pidulikke „palve-etendusi“, ei maa peal olles, ega küllap ka taevas. Nüüd luubi alla võetud Jeesuse õpetussõnad olid vastuseks ühe tema järgija otsesele soovile, kes – näinud eemalt Õpetajat omaette palvetamas – hakkas kahtlema oma senise palveviisi õigsuses. Ju meilgi on põhjust küsida, miks ma nii palvetan. Laiemaltki: miks tulen kirikusse? Mis tähendus on sel tunnil-poolteisel – nii minu enda kui Jumala jaoks? Et ega ma tee seda pelgast harjumusest või kohusetundest (vastuseks kujuteldavale teabenõudele taevast) ja hingates kergendatult pärast palvuse lõppu: „läbi sai!“. 

Issand pole teps mitte Julk-Jüri, kes tahaks meid Joosep Tootsidena hernestel või külmas põlvitamas hoida. Või ehk tahaksime Temale esitada kenasti vormistatud-lõhnastatud soovide listi nagu laps jõuluvanale? Siis on aeg maha võtta ja sättida end nimetu jüngri kombel kuulama, mida Jeesus sellest kõigest arvab. 

Esiteks ilmneb Õpetaja jutust, et palvetamiseks peab olema mingi põhjus. Päriselt ka. Salmide ilus ettelugemine – vastavalt kirikukorrale – ei pruugi olla tähenduslik. Mees, kelle sõber vastu ööd ootamatult sisse sadas, oli tõsises hädas. Meil, jahedatel reserveeritud eestlastel, on raske taibata, kui suures plindris oli too võõrustaja. See komberuum aga välistas kostitamata jätmise. Pole leivapurukestki! Need kolm küsitud leiba ei olnud meie kilosed pätsid, vaid kõigest kõhnad pannkoogitaolised liistakad – vähim kogus täismehe tühja kõhu tarvis.

Teiseks, palve ei peagi olema ei sulnis ega viisakas. Uppuja appihüüd pole ju „ilus“. 

Kolmandaks, pakiline palve ei oota „õiget aega“ (pühapäev) ega „õiget kohta“ (kirik) ega „õiget esitajat“. Just Sina, ka oma ebakindluses (sarnaselt tolle jüngriga) ei saa pahasti palvetada. Kogelev, ähmis ja abitult sõnastatud palvesoov on täitsa OK. Mäletan oma esimest avalikku palvet, milleks ootamatult kohustati, õudusunenäona. Enamasti ongi parim sooritus „nii nagu torust tuleb“. See lohutab – siis, kui vahel on vaja kõnet, jutlust, palvet ütelda, seljalt külm higi voolamas, kuna õige paber on kui tina tuhka kadunud. Mõistame, miks Jeesus valis palvetamiseks kõrvalisi paiku. Palves oleme intiimsed ja haavatavad nagu arsti juures lahti riietudes. Uudishimulikud, arvustavad, ka osavõtmatud manukad on liiast.

Neljandaks pole imestada, kui mu „hädist“ palvesoovi saadab pabin: „ega sellist asja Jumal küll kuulda võta?“ (… siis rida ratsionaalseid vastuargumente). Sügavalt inimlik on pelg saada Kõigevägevamalt – ja veel avalikult – korvi, nagu noormees, minnes unelmate neidu tantsule kutsuma. Ent tegelikult ongi tõeliselt ägedad need palved, kui minnakse püüdma püüdmatut ja mille täitumine osutuks pööraseks imeks. Sest mis mõtet on n-ö turvalistel „et homme tõuseks päike idast“ tüüpi soovidel? Naabrimeest ja ta peret – toona magati kitsukeses kambris üheskoos – sügava öö tunnil üles ajama minnes oli pigem ootuspärane, et saad näotäie sõimata. A mis sa hädaga teed …

Meie Õnnistegija teadis väga hästi, kui ränk on minna Isa ette tõeliselt raskete palvetega. See tähendab nähtamatu piiri kompamist õnnestava jah- ja pettumust valmistava ei-vastuse vahel. See on suur risk. Rahvasuu ütleb, et jänes kaarte ei mängi ja julge hundi rind on rasvane … 

Kuid mõelgem järele, eks meil igaühelgi on tulnud öelda ei. Olgu lapsele või kogenematule kaasteelisele. Seda kaastunde, armastuse ja nukrusega, et põhjustad soovimatult hingevalu. Miks me siis ise peaksime solvuma, kibestuma, kui Isa vahel ka meie endi, oma armsate laste soove täitmata jätab? Ärgem ehmugem, kui meie esimese palvekoputuse peale kohe uks lahti ei lenda. Paljudki meist on pidanud suletud ukse taga ootama aastakümneid. Emad – palvetes laste ja vahel ka oma meeste pärast – on meie kogemusnõustajad. Meenutagem: üks Vaimu vilju on kannatlikkus. Ja see vili saab küpseks palju hiljem kui armastus, rõõm ja rahu. Julge hundi rind võib küll olla rasvane, ent täis pettumuste ja kaotuste haavleid. See on hind, millest usujulgetel pole pääsu.

Jeesus julgustab palvetajat mitte heituma, vaatamata väsimusele ja tagasilöökidele, vaid usaldama Teda, kelle „ei“ taga pole tingimata Isa hoolimatus, hukkamõist ega karistus. Mida kõvem, kirglikum on palve (nt et laps ei sureks, et kallim ei hülgaks, et vaenlane ei pääseks võidutsema jms), seda lõikavam on isiklik(!) kaotus. Kas Jumal on mind hüljanud? Lein ongi ränk ja kestab kaua. Alles hiljem mõistame, et Issanda käsi on andnud mitte mürgiämbliku, vaid hoopis midagi muud. Miskit, mis on ette valmistamas hinge pinda kalleimale taevaannile – Pühale Vaimule.

 

 

 

 

Tiit Kuusemaa,

Puhja koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)