Esileht » Arvamused » Arvamus »

Juured on olulised

17.09.2014 | | Rubriik: Arvamus

Leedus, Poolas või Latgales (Ida-Läti) viibides märkame, kui erinevad on need maad Eestist. Teede ääres võib näha pühakujusid ja riste ning kalmistudki on teistsugused. Inimeste juures torkab silma religioossus, tavad on teistsugused ning sageli ollakse ka ühiskondlikes küsimustes konservatiivse hoiakuga.
Need maad kuulusid kunagi Poola-Leedu suurriigi alla. Sealgi tõstsid pead reformatsiooniideede pooldajad, kuid tänu võimude toetusele jäi peale katoliku kirik. Nagu teame, püüti Poola ajal Lõuna-Eestiski nn vastureformatsiooni läbi viia. Ent peagi vallutas Rootsi kogu Eesti ala ja see võimaldas siin kindlustuda luteri usul.
Sarnased ususõjad katoliiklike ja protestantlike riikide vahel toimusid XVI–XVII sajandil mitmel pool Euroopas. Siis sai selgeks, milline usk ühel või teisel maal domineerima pääses. Nende sõdade tulemused on kultuuriliste erinevuste näol tänapäevalgi selgelt märgatavad.
Protestantlikes riikides tähtsustati Piibli lugemist ja seetõttu pöörati tähelepanu lihtrahva harimisele. Juba XIX sajandi keskpaiku oskas enamik eesti talupoegadest lugeda, samal ajal kui katoliiklikus Leedus ja Poolas oldi sellest alles kaugel. Kõrgem haridustase aga aitas kaasa majanduslikule arengule ning näiteks ka rahvusliku liikumise kiiremale levimisele.
Samas langesid protestantlikud kirikud pahatihti sõltuvusse ilmalikest võimudest. Eestiski jäi ametlik luteri kirik baltisaksa härraskirikuks, mis eestlaste rahvuslikele püüdlustele pigemini vastu töötas. Suur osa eestlastest suhtus kirikusse seetõttu kui mitte vaenulikult, siis mõnevõrra umbusklikult.
Iseseisvumise järel püüdsid juhtpositsioonidele saanud eestlastest kirikutegelased minevikust distantseeruda ja kirikut rahvale lähendada. Ent aega jäi napiks ja läbimurret saavutada ei õnnestunud. Just ilmselt seetõttu oli ka kommunistlikel võimudel suhteliselt lihtne kirikut nõrgestada ja oma tahtele allutada.
Katoliku kiriku puhul seevastu on toetumine riigist väljaspool asuvale võimukeskusele ja üldrahvalikule toetusele mõnikord aidanud ilmalike võimude survele edukamalt vastu panna – näiteks kommunistlikus Poolas ja Leedus.
Luterluse vaimulikust pärandist annavad tänapäeva kirikulisele aimu jumalateenistustel lauldavad sajanditevanused laulud ning ka üpris vanamoodsana mõjuv kirikupalve tekst. Õigupoolest on nii luterlik teoloogia kui rahvalikud tõekspidamised ja usuelu ilmingud aja jooksul märgatavalt teisenenud, kuid jäänud siiski katoliiklike maade omast selgesti eristuvaks.
Nüüd on aga ajad muutunud. Eesti luterlastegi seas levivad roosipärjapalve, palverännakutel käimine, huvi pühakute austamise ja katoliikliku sakramendikäsitluse vastu jne. Kui kõik see ka inimesi Kristuse evangeeliumile lähemale toob, pole halvakspanuks põhjust. Ometi tuleks respekteerida ka nende kirikuliste tundeid, kelle jaoks traditsioonilisele luterlusele võõraste arusaamade ja kommete levimine tekitab võõristust ja kahtlusi.
Mõtlesin sellele korduvalt hiljuti välisüliõpilasena Poolas Wrocławis elades. Oli huvitav tundma õppida seda sümpaatset maad, mille ühiskonda, kultuuri ja rahvuslikku identiteeti on sügavalt kujundanud katoliiklus. Ent koduselt tundsin end seal ainult ühes kohas – linna väikeses luteri kirikus pühapäeviti jumalateenistusel osaledes ja tuttavaid koraale lauldes.
Niisiis, kuidas saavutada seda, et keegi oma kodukogudusse tulles end ühtäkki võõrana ei tunneks? On selge, et kiriku eesmärkide ja õpetuslike põhitõdedega kooskõlas olevatesse uutesse usuelu suundumustesse ei pea tõrjuvalt suhtuma. Kuid samal ajal on oluline ka sajanditepikkuse luterlusele eriomase vaimuliku ja teoloogilise pärandi väärtustamine ning alalhoidmine. Seegi on üks peagi valitava uue EELK peapiiskopi ees seisvatest väljakutsetest.

Rain_Soosaar_oige copy

 

 

 

 

Rain Soosaar,
üliõpilane

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)