„Juured“ – lood meie elust

Mais jõuab kinoekraanidele kuue eesti naisrežissööri ühistööna valminud dokumentaalfilm „Juured“, mis linastub Eesti Vabariigi 100 aasta juubeli filmiprogrammi raames.

Filmi tutvustuses seisab: „Filmi keskseks sümboliks on juur kui elutähtis organ. Juur lehti ei kanna, küll aga võivad sellel tekkida pungad, millest arenevad maapealsed võsud. Juur kui algus, päritolu, lähtekoht ja põhjus. Juured hoiavad meid kinni ja toidavad. Ka siis, kui oleme kaugel ära. Ka siis, kui tuleb kõigest, millest oled kinni hoidnud, ükskord lahti lasta. Meie lähedased on meie juurestik. Oleme omavahel läbi põimunud ja hingame koos.“
Filmi toimetaja ja üks autoritest Heilika Pikkov, keda tunneme ka mitmeid preemiaid pälvinud filmi „Õlimäe õied“ (2013) ja raamatu „Minu Jeruusalemm“ (2014) autorina, avab alljärgnevalt linateose tagamaid.

Ühine lähtepunkt
Tegemist on filmiga, millel on kuus eri vanuses autorit, igaüks jutustab oma lugu. Lood seob tervikuks animatsioon, mille autoriks on andekas animarežissöör ja kunstnik Anu-Laura Tuttelberg. Filmi originaalmuusika autorid on Maarja Nuut ja Hendrik Kaljujärv.
Filmi tegema hakates oli autoritel ühine lähtepunkt – teemaks on „juured“ ja jutustada tuleb oma isiklik lugu. Kuigi need autorid on varem väga häid ja sügavaid dokumentaal­filme teinud, ei olnud enamik neist kunagi kaamerat enda poole pööranud.
Avalugu „Poeem armastusest“ on noorima autori Nora Säraku lugu oma esimesest suurest armumisest, mis viis ta elama välismaale, sellest, kuidas ta seal hakkama saab ja kui raske on kuhugi mujale oma juuri ajada. Nora lugu annab kogu filmile hoogsa alguse, et jätkata tõsisematel teemadel.

Elu kõiksus
Aljona Suržikova, kes on varasemalt silma paistnud Eesti venelaste elust jutustavate dokumentaalfilmidega, räägib seekord traagilise loo oma vastsündinud lapse kaotusest. „Oodates imet“ – see on lugu, mida ei saanud ette kirjutada. Tegu on äärmiselt unikaalse materjaliga, kus raskesse olukorda sattunud perekond ise oma läbielamisi jäädvustas. See teema puudutab tegelikult paljusid peresid, kes on sarnases olukorras olnud. Kõigele vaatamata läheb elu edasi, nii ka filmi lõpukaadrites näeme.
Pikalt Inglismaal elanud ja õppinud, nüüd taas Eestisse end sisse seadnud Kersti Uibo „Emakivi“ on filmitud autori lapsepõlvemaal Pärnumaal. See on lugu ühest rannast ja rändrahnust, kus ta väiksena sageli istus. Film on tehtud omapärasel abstraktsel moel, et läbi looduse kõiksuse tunnetus esile tuua.
Äsja suurepärase mängufilmi „Seltsimees laps“ valmis saanud Moonika Siimetsa lugu „40 aastat hiljem“ jutustab tema vanematest. See on palju äratundmisrõõmu pakkuv lugu sellest, kuidas ollakse sunnitud kaua kogunenud asjadest vabanema ja mis mõtteid see endaga kaasa toob. Autoril on uskumatu anne rääkida ka tõsistest asjadest läbi huumori.
Anna Hintsi loos „Emaga kloostris“ püüavad ema ja tütar mineviku üleelamisi seljataha jätta. Anna, ise emana, tunneb, et peab minevikuga rahu tegema. Ühe sammu selles suunas nad Taimaa kloostris koos mediteerides astusidki.

Armastusest ja kaduvusest
Heilika film „Mu liha ja veri“ on tema vanavanematest, täpsemalt vanaemast. „See on ühe abielu lugu, pulm aastal 1959 ja kuldpulm aastal 2009. 50 aastaga on settinud tohutu elukogemus, on mindud lahku, andestatud ning taas kokku saadud ja jäädud. Nüüd aga hakkab aeg käest pudenema, veel ainult hetk ja kõik on läbi.
Soovisin juba ammu teha filmi oma vanavanematest, eriti vanaisadest, kahjuks see ei teostunud, sest lühikese ajaga lahkus neist kolm. Jäi ainus vanaema. Juhus tõi minu kätte vanavanemate pulmast tehtud pildid. Ühel neist sätitakse minu tol ajal 19aastasele väga tõsise näoga vanaemale parajasti pärga pähe. See sügav noore naise pilk vahetult enne oma laulatust andis mulle kätte võtme, millise nurga alt minu peas pikalt laagerdunud filmilugu ikkagi teoks teha.“
Heilika Pikkov tõdeb, et juurtest kõneleva filmi tegemine saigi alguse soovist jäädvustada oma vanavanemate lugu. „Kui kolm aastat tagasi kuulutati välja EV100 dokumentaalfilmide konkurss, siis teadsin kohe, et nüüd on õige hetk. Kutsusin kampa viis põneva käekirjaga naisrežissööri. Valisin autorid, kellelt võis oodata julgust kaamera enda poole pöörata.“
Tiiu Pikkur

Pildigalerii:

„Juured“
Režissöörid-autorid: Nora Särak, Anna Hints, Heilika Pikkov, Moonika Siimets, Aljona Suržikova, Kersti Uibo
Toimetaja Heilika Pikkov. Produtsent Ülo Pikkov
Animarežissöör ja kunstnik Anu-Laura Tuttelberg
Tootja Silmviburlane
Kinodes üle Eesti 4. maist