Kes selles ütluses kahtleb, võib ise juunikuus sõita Lapimaale nautima polaarpäeva, mõnele kõrgemale tundrule tõusta, istuda lumele või vettiva lumejänese valmis voolida.

Kui Eesti Kiriku lugejate esimene reisigrupp Norra piiri äärsele Saana mäele tõusis, õitsesid mäe jalamil kullerkupud. Tagasiteel mereäärsel Kalajoel sealset rahvaülikooli külastades tõmbasime ninna sulnist sireliõite lõhna. Lapimaal ja allpool põhjapöörijoontki oli veel kevad.

Meie reis algas tegelikult juba südatalvel jaanuarikuus, kui selle lehes välja kuulutasime, lootuses, et inimesed saavad rahulikult reisiks valmistuda. Esimese kolme päevaga kasvas ettevõtmine meil üle pea, sest kolmandal päeval oli registreerunud nii palju inimesi, et oleks võinud lausa kolm gruppi Lapimaale teele saata, tutvumaks Soome äratusliikumiste ja karge Põhjamaa loodusega.

Reisil olles kuulsime, kuidas inimestel õnnestus just sellesse gruppi pääseda. Kolm tundi päras seda, kui Elvi Viljandis Eesti Kiriku kätte sai ja toimetusse helistas, et end kirja panna, oli ta nimekirjas 28. Et meie reisid populaarsed on, annab kinnitust see, et näiteks Küllike, Rein, Mare, Malle ja Ilme olid juba mitmendal lugejareisil.

Kõige esimesena end reisile kirja pannud Anne Rakverest jäi minu süül esialgses nimekirjas kahe silma vahele ja suur oli tema pettumus, kui ta lehest luges, et nimekirjas on küll tema sõbranna Luule, aga mitte tema. Eksitus sai klaaritud ja Anne, kes tegi reisist endale sünnipäevakingituse, oli üks tublimaid tundrute vallutajaid. Ise ütles ta, et enne reisi paastus ja palvetas, et jõuaks koos grupiga kõik kõrged mäetipud vallutada.

Sünnipäevareisi sai endale ka koos hiidlasest ema Ernaga reisinud Ülle Rakverest.

Meie hulgas oli kolm vaimulikku (Urmas Oras, Mihkel Kukk ja Elmar Reinsoo), üks vaimuliku ema (Malle Prükk) ja üks vaimuliku laps (Milvi Ernits-Maior), kaks koguduse juhatuse esimeest (Joel-Siimo Põld Juurust ja Leida Magnus Ridalast), kirikuvanem Rannar Susi Rõugest koos perearstist naise Silviga, koguduse sekretär Aime Vinn Pärnust ja Helje Vaher Kihelkonnalt, kiriku töötegijaid ja muidu häid inimesi. Kõiki neid ühendas aga ajaleht Eesti Kirik, mille lugejad nad on.

Kogu reisigrupp oli südamest tänulik meie juhile Urmas Orasele nii heade selgituste kui ka kirgastavate kohtumiste eest sealsete inimestega. Ja neid, kes meie vastuvõtuga tegelesid, tuleb lausa nimepidi tänada.

Pekka Rytila tuli meile vastu Helsingi sadamasse ja organiseeris vastuvõtu Lahti esiklestadiuslaste palvemajas.

Tapio Nieminen koordineeris meie vastuvõttu esiklestadiuslaste palvemajas Lahtis.

Sauli Viitala on Oulu Rahu Sõna juht ja võimaldas meie esimese ööbimise, aga ka toitlustamise Oulus nende palvemajas.

Helena Sulkala on Oulu ülikooli soome keele professor, kes tutvustas meile eesti keeles vanalestadiuslust ja Oulu ülikooli.

Ritva ja Mauno Vuollo on Muonio rahusõnalased, kelle vahendusel saime ööbimiskohaks Visanto laagripaiga ning külastada Alta lestadiuslasi. Aila Rantakokko on Visanto maja perenaine. Leena-Kaisa Vuollo koos oma tütre Hildaga valmistas meile hommikusöögid Visantos.

Kåre Suhr ja Nils Arnesen võtsid meid vastu Altas.

Lage Ollinen võimaldas meile soodsa lõuna Hietaniemes.

Rauno ja Rauni Sipilä koos Aimo ja Sanna Rautakoskiga organiseerisid meie vastuvõtu Kalajoel. Esko Siljander võttis meid vastu Kalajoe Kristlikus Rahvakoolis ja tutvustas uusärkamist.

Järgnevatel lehekülgedel on põgus ülevaade reisist. Pildid on vaadatavad Johannes Esto kodulehel www.johannes.ee.

Mugavalt ja turvaliselt kulges meie reis tänu GoBus bussijuhtidele Uudo Varendile ja Raul Välile.

Sirje Semm