Juuniküüditamisest 80 aastat
/ Autor: Liina Raudvassar / Rubriik: Uudis / Number: 16. juuni 2021 Nr 25 /
14. juuni keskpäeval üle Eesti helisevate kirikukelladega meenutati 1941. aasta koletuid sündmusi, mil Siberi küüditeele viidi üle 10 000 eestlase.
Kurba tähtpäeva tähistati erinevate üritustega. Alustades juba pühapäeval, mil emeriitpeapiiskop Andres Põder õnnistas Viru-Jaagupi kirikus avatud mälestustahvlid kihelkonnast küüditatutele.
Haapsalus alustati leinapäeva 80 aastat tagasi arreteeritud legendaarse linnapea dr Hans Alveri haual, kus uuendatud hauatähise õnnistas piiskop Tiit Salumäe.
Pealinnas koguneti kell 16 Maarjamäele rajatud Eesti kommunismiohvrite memoriaali juurde, kus mälestuspalvuse pidas peapiiskop Urmas Viilma, võttes oma mõtete aluseks kirjakoha Jesaja raamatust (Js 43:1–3): Nõnda ütleb Issand: Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud /…/.
Ka Eesti Rahva Muuseumis meenutati juuniküüditamist teemapäevaga, mis on järelvaadatav lingilt https://www.youtube.com/watch?v=xXe-HoDGWEY.
Mälestusi jagas 1928. a sündinud Rutt Kresling, kes 13aastasena küüditati koos emaga Tartumaalt Tähtvere vallast Novosibirski oblastisse Kargasoki rajooni Jurta-Jerjomina külla. Alaealise amnestiaga pääses ta küll Eestisse 1949. aastal, aga vangistati uuesti samal aastal ning saadeti neli kuud väldanud ja vanglast vanglasse kulgeva tapiga tagasi Siberisse. Rutt vabanes asumiselt 1958. aastal. Küüditeele võttis ta viimase esemena kodust kaasa Kristuse kuju ning mäletab, kuidas koos emaga tihti Siberis palvetas. Tal on meeles, kuidas ema sosistas, et siit pärapõrgust aitab pääseda vaid Jumal ja selleks tuleb palvetada.
Noore abielunaisena Tartustküüditatud Henriette Kärsna kirju emale Eestisse luges ette Kadi Haamer. Need kirjad toovad ilmeka ehedusega esile Siberi elu argipäeva. Henriette kirjutab, kuidas kõigest oli puudu ja primaarsete eluvajaduste tagamiseks tuli teha lausa inimvõimete piire kompavaid pingutusi.
Hensi jagas emale kirja teel oma muresid, soove ja lootusi. Kirjutas sellest, kuidas igal kevadel loodeti kodumaale pääseda ning igal sügisel loobuti nendest unistustest. Kirjutas sellest, kuidas näljast jalad paiste läksid ning hambad ja juuksed välja kukkusid. Aga sellestki, kuidas ka kõige primitiivsemates eluoludes säilis soov ennast sättida ning oli mure enneaegse vananemise pärast. Naine jõudis kodumaale 1956. aastal.
Liina Raudvassar
