Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Juuda traagika

11.08.2006 | | Rubriik: Ühiskond

Ain Kalmuse «Juudas» on õnnetu armastuse
lugu. Võtmeks on sõnapaar Jeesuse ja Juuda omavahelisest arutlusest: kas tõde
või armastus («Loomingu Raamatukogu» 1990. a väljaandes lk 43–45). Mõlema jaoks
on olulisem viimane.

Jael ja Juudas

Romaan algab stseeniga, kus peategelase
noorusarmastus Jael, keda ta ei ole kümme aastat näinud, kutsub ta enda poole.
Rikka preestri tütar, kes käis temaga, vaese päilisega, viinamäel armatsemas,
kuni isa sellest teada sai ja tütre mehele pani, on nüüd vaba noor leskproua.

Jael meenutab kunagisi magusaid hetki,
kütab Juuda üles ning annab talle edasi ülempreestri ettepaneku kokku saada.
Juudas kaitseb Õpetajat Jaeli pilke vastu, ent vana arm saab viimaks võitu. Ta
ei ole ju kunagi oma esimest armastust unustanud ning seetõttu ei ole talle ka
teised naised, kes teda taga on ajanud (Tol korral ei teadnud Juudas veel,
kuidas ta välimus naisi sütitas. Hiljem, kui see aina kordus, hakkas ta
mõistma, et temas oli midagi, mis naisi ligi tõmbas. Lk 32, vrd lk 55),
südamesse läinud. Ta läheb ja soostub vastikustundega ülempreestrite
pakkumisega. Et vaid Jaelile meeldida!

Ent Jael, kui ta on ise Jeesust kohanud,
kiindub temasse, ja Juuda püüdlikkus armastust võita saab talle saatuslikuks.
Naised eelistavad Jeesust.

«Nagu see naine, kes teda eile Petaanias
võidis, ja need teised, Maarja Magdalast, Salome ja veel mitmed muud. Ja nüüd
ka Jael! Aga kuidas sai ta muutuda nii järsku ja ootamata? Või oli see juba
varem alanud, juba siis, kui ta kolm päeva tagasi temaga kõneles? Ja järgmisel
päeval, kui ta läks templisse Õpetajat otsima? Juba siis oli ta tahtnud teda
puudutada. Ja nüüd oli see tõeks saanud. Midagi oli tulnud nende vahele. Ta
kibestus üha rohkem. Seda tegid sa hästi, Õpetaja, ütles ta endamisi. Nüüd
võtsid sa minult ka tolle viimse, kes mulle oli jäänud. Isegi siis, kui ma
sinust lahkun ja sinu maha jätan, lööd sa veel mind»
(lk 128).

Romaan lõpeb Juuda ja Jaeli lahkumisega.

««Jael, tule minuga!» ütles ta.

«Läki, mingem siit ära!»

«Kuhu sa tahad minna?»

«Ma ei tea. Ükskõik kuhu, ainult siit
ära.» Jael vaatas teda pikalt, kuid raputas siis pead.

«Makkabi, maailmas pole ühtegi kohta,
kuhu inimene saaks peita end iseenda eest,» ütles ta. «Ma ei otsi peidupaika.
Ma tahan sind.»

«Liiga hilja. Elu viis meid lahku.»
Mitte lahku, vaid üksteisest mööda, mõtles ta. Meie teed viivad ikka üksteisest
mööda. Meie alustasime kumbki ise suunas, saime vaid korraks kokku ja nüüd
oleme jälle juba üksteisest möödunud. Mina alustasin seal, kus sina lõpetad.»
(Lk 170)

Kaks üksikut

Jeesus ja Juudas on Kalmuse romaanis väga
sarnased. Nad on kaks lõpmata üksikut meest. Jeesus ütleb teisel päeval: «Juudas,
täna oleme meie kaks kõige üksildasemat inimest kogu Jeruusalemmas» (lk 61).
«Nad tegid täna kõik koos, jagades toitu ja vett nagu vennad oma isa lauas.
Juudas tundis, kui tugevasti teda Õpetaja poole tõmmati. Kogu oma elu kestel
polnud ta ühegi inimese vastu nii tugevat poolehoidu tundnud»
(lk 63).

Meenutades sündmusi Kaisarea Filipimaal,
arutleb Juudas: «Võib-olla oleks ta siis pidanud Õpetajast lahkuma? Aga ta
ei saanud seda teha. Ta ei saa seda teha ka praegu mitte. Miski hoidis teda
kinni. Nad heitlesid mõlemad rasket heitlust. Maailma pattude koorem oli pandud
nende kahe õlgadele ja nad kandsid seda ühiselt, kuid teised ei teadnud sellest
midagi. Ent kui kaua suutis ta seda taluda? Ta jõud hakkas juba nõrkema»

(lk 82–83).

Kahtluste teel

Mõlemad muudkui kahtlevad ja kõhklevad.
Veel neljanda päeva hommikul: «Ta võitles rasket võitlust. Lootused ja
pettumus, armastus ja kibedus heitlesid ta südames. Nüüd, mil otsustamistund
tulnud, ei teadnud ta ikka veel, mis teha» (lk 115).

Täpselt sama tundis Jeesus päev varem,
mõeldes Aabrahamile, kes pidi oma poja ohverdama: «Ohverdamise tund oli
ligidal, kuid ikka veel polnud ta selleks valmis. Ikka veel tundis ta
kiusatust. Ikka veel ahvatlesid kaugused teda»
(lk 96). Näib, et pingedki
nende vahel sugenevad sellest, et Juudas lootis Jeesusest juhti, ent Jeesus ei
teadnud ka ise, kes ta on või mida tahab.

Juudas küsib endalt, miks ta soostus
ülempreestri ettepanekuga. Kas ta lootis, et surmaoht sunnib Õpetajat näitama
oma võimu? Või oli see pettumus ja kibestus? Kuni taipab, et tegelikult on
selle taga Jael.

Kuigi Juudas on ainus mõtlev inimene jüngrite
hulgas, suhtub Jeesus temasse tõrjuvalt. Nende esimesel kohtumisel «Juudas oli
tundnud, nagu oleks keegi talle kiviga lagipähe löönud. Seadis Jeesus teda siis
kuradiga ühele astmele? [—] See oli esimene kord, kui Õpetaja teda kuradiks
nimetas, aga see ei jäänud viimaseks» (lk 66). Tegemist ei ole põhimõtete
konfliktiga – Juudas ei jaga jäägitult selootide vaateid –, vaid meeste
võimetusega rääkida avameelselt lõpuni.

Keeruline Juudas

Kalmuse lemberomaan ei lähe vastuollu
Piibli nappide teadetega Juuda kohta. Ka Johannese evangeeliumi järgi
umbusaldab Jeesus algusest peale Juudast (Jh 6:60–71; 12:1–8), samas
kirjeldatakse teda kui eriülesannete täitjat (Jh 13:1–30; 18:1–11). Jeesus
oleks kinni võetud ka ilma teejuhita (Ap 1:16), ent Juudas aitas Õpetajal
üksinda surra, et ta «ei kaotaks ühtegi, kes talle on antud» (Jh 6:39; 18:8j).

Juuda kehastamine pakub näitlejatele
jätkuvalt pinget. Tim Rice’i rokkooperi «Jesus Christ Superstar» libreto algne
pealkiri oli «The Gospel According to Judas». See sobinuks sisu ja hoiakutega,
pealkiri muudeti müügiedu parandamiseks.

Toomas Paul,

teoloogiadoktor

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)