Esileht » Arvamused » Arvamus »

Juubeliaasta kese

09.07.2015 | | Rubriik: Arvamus

Praegune Maarjamaa juubeliaasta seisab selles, et 1215. aasta suvel ristiti Sakalas ja Ugandis suur hulk eestlasi, kindlasti sadasid, kui mitte tuhandeid. Aasta lõpus peeti üleilmne kirikukogu, kus esimest korda oli Eestimaa piiskop, kes jutustas kõigile maailma piiskoppidele, et siin on sündimas üks uus ristikogudus.
Sellest saab nüüd 800 aastat. Meil on põhjust tagasi vaadata, mis selle 800 aasta jooksul on sündinud siin Maarjamaa ristikirikus ja mida me saame sealt kaasa üheksandaks sajandiks. Ning esimene ja keskne asi on just laulupidu.
Kristuse ülesanne kirikule ja seega kõigile misjonäridele oli: kandke rohkesti vilja. Kui me hakkame selle kaheksa sajandi peale tagasi vaatama, siis mis vilja me oleme kandnud? Pühakirja sõnumis on rohkem kui üks kord öeldud: laulge Issandale uus laul. Ja meie ristikogudus on nii palju pingutanud, et on saanud hakkama laulupeoga, mis on tunnustatud maailma kultuuripärandis ja kaitse alla võetud.
See, mida meie nüüd tagantjärele nimetame 1869. aasta esimeseks üldlaulupeoks, oli laulupidu, millest Jannsen ei teadnud, kas ta läheb korda või ei lähe. Oli ehku peale minek – ja õnnestus. Eeskava oli Jannseni enese tõlgitud. Ei lauldud ühtegi vene- ega saksakeelset laulu ja sakslaste kätte taktikeppi ei antud. See oli eestlaste ettevõtmine, kogu ettevalmistus oli tegelikult Jannseni tehtud. Ta käis baltisaksa laulupidudel, vaatas täpselt ära, kuidas see organiseeritud oli, ja tegi paremini. Need vonnid, kes tulid vaatama, kuidas matsid ka püüavad laulupidu teha, pidid ütlema: ära tegid! Meie nii hästi ei oska.
Esimene laulupidu oli sajaprotsendiliselt kristlik ettevõtmine. Suur osa lauljatest olid köstrid-kooliõpetajad. Puhkpilliorkestrid olid vennastekoguduse omad, Jumala kiitmiseks asutatud. Kõik laulud olid armastuselaulud. Sest ka isamaa-armastus on armastus – «Mu isamaa on minu arm» –, kuna Jumal on andnud selle maa. Samuti pole «Ma kummardan Sind, Armuvägi» mitte abstraktne kirikulaul, vaid armastuselaul. «Tõest’, armsam on mul hing’da su põues, Maarjamaa, kui võõral rajal aus ja õnnes elada!» Need on Koidula sõnad.
Nii et juba esimesel laulupeol oli Maarjamaa nimetatud, see oli igiaegadest meeles. Ning tuli otsekohe surve alt välja 1988. aasta spontaansel laulupeol, kui lauldi «Hoia, Looja, Maarjamaad». Viimasel üldlaulupeol aga olid kavas «Puudutus» ja «Mis on inimene, kas ingli vari». ETV oivalistest salvestustest on näha, missuguse vaimustusega lauljad neid laule laulsid.
Muidugi mõista ateistlikel aastakümnetel ei saanud meie ateistlikud Julk-Jürid öelda, et mingi Vändra köster tegi laulupeo. Sellest taheti teha rahvaste sõpruse või mingisugune parteipraasnik, aga ei saadud hakkama. Rahvas laulis ikka «Mu isamaa on minu arm» lõpus, enne ei läinud minema.
Vaimulik karakter on niisiis omane meie üldlaulupeolegi, ent eriti peaks ta olema esindatud vaimulikul laulupeol, mis on minu meelest juubeliaasta kese.
Vello Salo mõtted pani kirja Rain Soosaar

Salo_Vello 066

 

 

 

 

Vello Salo,
preester

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)