Esileht » Arvamused » Kolumn »

Juubeldada juubeldamata

16.09.2020 | | Rubriik: Kolumn
Merille Hommik.

Käimasoleva, üleilmselt ki­r­­i­kuid ühendava loo­du(s)­hoiu­kuu teema on „Maa juu­be­liaas­ta“. Piibli järgi siis 50. aas­ta, kus põldudel puhata las­ti ja võlad andeks anti (3Ms 25). „Juubeliaasta idee tu­leneb pühast tarkusest, mil­­­le kohaselt peavad ühis­kond­­lik, majanduslik ja öko­­loogiline aspekt olema õig­­la­selt ja jätkusuutlikult tasa­kaa­lustatud,“ on kirjas EKNi vee­bilehel jagatavas juhendis (ekn.ee). 

Maa juubeliaasta oleks siis aeg, kus lastakse Maal puhata, taas­tuda taastuvate ressursside üle­ekspluateerimisest, piira­tak­se taastumatute varade ka­sutamist, suurendatakse taas­kasutust, vähendatakse sü­sinikuheidet ja saastamist, taas­tatakse ökosüsteemide ta­sa­kaalu. Juhend näitab, kuidas viia ellu loodu(s)hoidlikke ette­võtmisi ja kuidas olla pal­ve­meeles. Puhkuse aeg on ka mõtlemise ja mõistmise aeg. 

Assisi Franciscus on öelnud: „Kus on puhkust ja mõtiskelu, seal ei ole muret ega eksimist.“ 4. oktoobril tähistataksegi Fran­ciscuse päeva, et lõpetada loodu(s)hoiukuu ja mõtiskleda tema eeskuju üle. Igaühel on võimalus midagi ette võtta, iga tegu loeb. Võta metsa minnes li­saks seenekorvile kaasa kott ja kinnas, et leitud praht ära koristada. Poodi minnes va­li vaid vajalikke ja vähema pa­kendiga tooteid, kodus püüa as­jad lõpuni tarbida, mitte rai­sa­ta. Võimalusel kasvata ise aiasaadusi, pea koduloomigi. Need on nii Jumala kui ka ligi­mese­armastuse teod. 

Harjutamine viib harju­mu­se­ni, harjumus kombeni, kom­metest tuleneb elulaad, kultuur ja sellele vastav mõtlemine. Loo­du(s)­hoid pühitseb Jumalat ja pühitseb elu Maa peal. Paulus ütleb: „Lõppeks, vennad, olge rõõm­sad! Seadke oma asjad korda, laske endid julgustada, olge üksmeelsed, pidage rahu! Küll siis armastuse ja rahu Ju­mal on teiega!“ (2Kr 13:11) 

Sama kirjakoha 12. lõik aga kõ­lab: „Tervitage üksteist püha suu­dlusega! Teid tervitavad kõik pühad!“ Koroonaviiruse le­viku ajal mõjub selline üleskutse küll kohatuna. Kuid tarkusena, et inimesed va­ja­vad lähedast suhtlemist, käe­pi­gistusi, õlalepatsutusi ja em­ba­misi, on see lõik ajatu. Me oleme sellised. 

Kõrvalepõikeks: kui otsus­ta­taks rajada Tallinna suur ja kõrgel kunstilisel tasemel Lu­nas­taja kuju, siis oleks see kahtlemata jumalaarmastuse akt. Aga kuhu see paigaldada? Ra­jades kuju linnalähedasse met­sa, ei jääks see kellelegi et­te, kuid seda näeksid suh­te­liselt vähesed. Paneks kuju keset mõnd kitsast kesklinna tänavat? Paljud näeksid, kuid ilmselt neaksid, sest see se­gaks igapäevast elu. Tekiks vi­ha paigaldajate ja tusk krist­lu­se vastu, evangeelium jääks kuu­lutamata. Paistab, et kak­sik­käsus valitseb Jumala ja li­gimesearmastuse vahel tasa­kaa­luline seos. 

Nagu looduses, on ka ühis­kon­nas tasakaal ebapüsiv, säi­li­tamine pingutust nõudev. Tu­leb kaaluda tegevuste mõju ta­sakaalule, nii ruumis kui ajas. Keelud ja käsud peavad olema arusaadavalt põhjendatud, et need tõesti toimiksid soovitud vii­sil. Paljud tasakaalud on hoo­mamatult keerulised, seetõttu tu­leb toimida ettevaatlikult ja võimalikke probleeme enne­ta­valt. Sageli ei õnnestu vigu vältida, kuid patt on vigadesse kinni jääda. 

Puidu põletamine elektri ja soojuse saamiseks näis hea mõte, sest see asendas fos­siilseid kütuseid. Pikal ajateljel olekski kõik nagu õige, sest varem või hiljem puit nagunii laguneb ja CO2 eraldub. Kuid esiteks napib aega, sest 2050. aastaks oleks vaja süsihappegaasi emissiooni olulist vähenemist, kasvav mets on aga enamasti hea süsiniku akumuleerija. Teiseks on met­sad maailmas üleraie surve all, ohtu satub jätkusuutlik met­san­dus, kannatab metsade liigi­rikkus. Kuskil on mõistlik tasakaal. 

Hea soov puidu jt biokütuste põletamisega vähendada fos­siilse süsiniku ringlusesse pais­ka­mist võib ise peltsebuliks muu­tuda, millega saatanat välja aetakse. Kirjakohas, kust see väljend pärit (Mk 3:20–30), ütleb Jeesus muu hulgas: „Ja kui kuningriik on omavahelises riius lõhenenud, siis ei saa see kuningriik püsida. Ja kui pe­re on omavahelises riius lõ­he­nenud, siis ei saa see pere pü­sida.“ 

Nii tuleb küsida, kui soo­vi­takse midagi keelata või keh­tes­tada: kas ei ole see Jeesuse kuju Saiakangis? Hea mõte, mis ei arvesta olukorraga ja saavutab soovitule vastupidise tulemuse. Halvemal juhul on tüli majas ja kuningriigil ots. Tõsi, teinekord ongi vaid halvad valikud ja tuleb leevendada tagajärgi. 

Kuidas siis juubeldada juu­bel­damata? Tänapäevaselt tä­hendab ju juubel enamasti pi­du, kus lauad lookas ja hõisked taevani. Kuid iga pidu saab otsa ja pohmelus ei jää tulemata. Nii ka meie üleoleval suhtumisel keskkonda, Maa ressurssides­se. On vältimatult vajalik olla Loo­ja ja loodu ees alandlik, õp­pi­da loodu(s)hoidu, osata hoid­misest rõõmu tunda. 

 

 

 

 

Andres Lehestik,

kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)