Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Jutlustanud mitmes keeles – Julius Juhkentaal

27.01.2009 | | Rubriik: Persoon minevikust

Julius Juhkentaal

Omapärane saatus on kirikuõpetajal Julius Juhkentaalil, kelle sünnist möödus 23. jaanuaril sada aastat.

Sündis ja kasvas Julius Juh­ken­taal Tallinnas, kus ta õppis III ja V algkoolis ning poeglaste humanitaargümnaasiumis, mille ta klassi priimusena lõpetas 1928. a kevadel cum laude. Lisaks õppis Julius viiulimängu. Sama aasta sügisel astus ta Tartu ülikooli filosoofiateaduskonda, kuid pärast kohustuslikku sõjaväeteenistust jätkas 1930. aasta sügisel õpinguid juba usuteaduskonnas.

1928. aasta sügisest oli ta korp! Fraternitas Estica liige ja hiljem on ta oma mälestusi jaganud korporatsiooni juubelialbumis. Stuudiumi lõpetas ta 1935. aastal, saades ka usuõpetaja kutse.

Olnud 1935–36 prooviaastal Tallinna Jaani koguduses õpetaja Bruno Hasselblatti ja Hans Kubu juures ning sooritanud seejärel novembris pro ministerio eksami, ordineeriti Julius Juhkentaal 27. detsembril 1936. Ta kinnitati Kaarli koguduse I pihtkonna õpetaja Aleksander Kapi isiklikuks adjunktiks.

Eestis jäigi Julius Juhkentaal lähedalt seotuks vaid Kaar­li kogudusega ja eriliselt oma n-ö leivaisaga: 16. septembril 1939 laulatati Julius Juhkentaali ja Aleksander Kapi tütre Martha abielu. Neil aastail täitis Juhkentaal usuõpetaja ülesandeid mitmes Tallinna koolis ning perekonnaseisuametniku kohuseid Jaani ja Kaarli koguduses.

Pärast äia surma septembris 1940 määrati Julius Juhkentaal 2. oktoobril Kaarli koguduse I pihtkonna õpetajaks, ent mobiliseeriti sõjaväkke 1941. aasta juunis.

Tegelikkuses tähendas see metsatöölaagrit, mida ta ise on järgmiselt kirjeldanud: «Kurnav töö, nälg, külm, puudulik riietus; täid päeval ja lutikad öösel. Seitse päeva tööd nädalas, kusjuures töönormid olid kõrged ja neid tõsteti pidevalt. Tuikudes ja vaarudes liikus surmani väsinud meeste rida õhtuti koju. Sellest olukorrast lunastas ainult surm. Ei mäleta enam nimesid, kes meie majatagusele mäenõlvakule igaveseks puhkama jäid. Mäletan ainult kergejõustiklast Gustav Sulet, kes oma elupäevad seal varakevadel 1942 piineldes lõpetas.»

Põetud düsenteeria, pidev toidunappus, eesootav karm talv viisid põgenemismõteteni ja septembris 1942 lahkus viis eesti meest salaja laagrist. Novembris jõudsid kurnatud ja näljased mehed Afganistani, kus anti end politseile üle. Järgnes kaks aastat vangistust Kabuli vanglas. Suure vaevaga õnnestus saada ühendus Inglise saatkonnaga, kelle vahendusel anti Julius Juhkentaal üle Inglise võimudele Indias.

1945. aastal asus Juhkentaal Mardani linnakeses tööle Taani misjoniseltsi misjonärina, kusjuures tuli tal selleks ära õppida urdu keel. Saksamaale pääsenud abikaasa Martha ja tütar Tiina jõudsid Indiasse aasta hiljem, koos veedeti seal veel kaks aastat. Varakevadel 1948 asuti ümber Inglismaale, kus Juhkentaal teenis eesti põgenikke kuni 1952. aastani. Siin sündis perre poeg Jaak.

Kutse teenida jumalasõnaga Ameerika Ühendatud Luteri Kirikus viis perekonna 1952. aastal Ameerikasse, kus pensionieani teenis Julius Juhkentaal mitmes koguduses Hebronis, Illinoisis jm. Ent pensionipõlve ei mallanud ta siiski pidada: 1974 kolis ta abikaasaga Seattle’isse, kus tema hoole alla jäi sealne eesti kogudus.

Õpetaja Julius Juhkentaal suri 27. juulil 1998, matusekõnes ütles tema väimees pastor Neal Buckaloo, et Julius on elanud usule ja Jumalale pühendudes viiel erineval maal, mitmel kontinendil ja kõnelnud viit erinevat keelt.

Rita Puidet

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ! (Js 40:3a,10a)