Esileht » Arvamused » Arvamus »

Jutlustaja uksehoidja ametis

19.10.2010 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Merille HommikToomas Paul on oma essees «Kahjutustatud kristlus» juhtinud tähelepanu tõsiasjale, et paljudes kirikutes ei kasutata tänapäeval enam kantslit, vaid selle all on väike pult. Tema meelest on see kõnekas detail: «Kantsel eeldas selget ja meelevallaga sõnumi edastamist, seda aga ei ole enam. Või ei ole veel?»  
Helsingi ülikooli praktilise teoloogia professor Heikki Kotila, üks retriidiliikumise ja vaikusekultuuri viljelejaid, on viidanud lääne usundite usalduskriisile ning väitnud, et jutluse- ja kõnekeskne luterlus on eriliselt haavatav. Veelgi enam: «Sõna ja kõnelemise kriis ei puuduta ainult kirikuid ja religioone, vaid kogu kommunikatsiooni reklaamist poliitikani.»
Ometi sedastab Johannese evangeelium: «Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal» (Jh 1:1). Paulus kinnitab, et verbaalne kommunikatsioon on usu tärkamisel, küpsemisel ja edasiandmisel asendamatu (Rm 10:14,17).
Kui tahta sõnadest ja sõnumitest küllastunud kultuuris rehabiliteerida jutlust – Jumala sõna kuulutamist, siis oleks tarvis alustada kaugemalt. Fred Jüssi arutleb raadio Ööülikooli saates «Vaikus kui loodusvara»: «Kuulmismeel on meie kõige vanem meel ja kuulmistaju on kõige vanem taju, sest et ta on välja kujunenud naha kompimismeelest, ja see on meie kõige vanem taju. Et ta meie kõige vanem meel on, võime järeldada sellestki, et meile on antud kõrvad, mida me ei saa sulgeda. Me võime kinni panna silmad ja hoida kinni nina, aga oma kõrvu me kinni panna ei saa. /—/
Kuulmismeel on emotsioonidega seotud meel ja ta on meie psüühikaga kõige sügavamalt ja intiimsemalt seotud. Ta mõjustab väga tugevasti meie arengulooliselt vanemaid ajustruktuure, s.t meie emotsioone, meie tundeid. Olete teiegi ehk kuulnud seda, et mehed armastavat silmadega, aga naised kõrvadega. /—/ Sõnal on vägev jõud. Kuuldu võib olla ka hirmu, ekstaasi, naudingu, mõnu allikas ja kuulmismeele sügavamad seosed meie psüühikaga ilmnevad ka patoloogia kaudu. On ju teada, seda ütlevad psühhiaatrid, et kuulmismeele petted on raskemad kui nägemismeele petted, sest nad kõnelevad sügavamatest psüühilistest kahjustustest, kui seda on nägemismeele petted või luulud.»
David Buttrick konstrueerib oma monograafias «Homiletic. Moves and Structures» nn loomuliku keeleteoloogia, mis koosneb kahest komponendist. Neist esimene on ümbritseva maailma nimetamine – umbes 30 kuu jooksul pärast sündimist õpib inimolend kasutama keelt ja elama keeles. See toimub kahe teineteisega seotud protsessi abil: hermeneutiline (sõnade kuulmine ja mõistmine) ning konstitutiivne (sõnade hääldamine). Nimetades maailma, kus me elame, ja selle osiseid, mõtleme me maailmast. Ühegi objekti või nähtuse jaoks pole olemas ühtainsat sõna, terminit või kategooriat. Evangelismi, rõõmusõnumi kuulutamise eelduseks on äratundmine, et maailmas eksisteerivaid objekte, nähtusi ja protsesse saab nimetada mitut moodi. Jutlustamine pole tegelikult midagi muud kui kõige oleva nimetamine, kirjeldamine ja mõtestamine Jumala perspektiivis, sub speciae aeternitatis.
Loomuliku keeleteoloogia teine komponent on lugude jutustamine. Lapsepõlvest peale õpime me kuulama, lugema ja jutustama lugusid oma perekonnast, kodukohaga seotud paikadest, rahvusest, inimkonnast ja kogu maailmast. Tasapisi hakkame koostama oma elu lugu, mis pole üksnes sündmuste kronoloogia, vaid ka tõlgendus – lood loovad loomuse (identiteedi). Keel määratleb meie maailma läbi nimetamise ja kannab selle identiteeti läbi lugude. Jutlustamine võib metafoorse väega maailma ümber nimetada «Jumala maailmaks» ja muuta meie identiteeti, inkorporeerides kõik üksikud ja fragmentaarsed lood Jumala suurde Loosse (salvation history, Heilsgeschichte). Jutlustamine loob kuulajate teadvuses usumaailma või usureaalsuse, mis on vahetult seotud Jumalaga.
Jutlus ei ole teoloogilise teadmise vahendamine ega moraaliõpetus. Toivo Pilli sõnadega: «On vabastav, kui selle asemel, et ise domineerida või kõnelda toonil mina-tean-teie-saate-kah-kohe-teada, jutlustaja teenib nagu «uksehoidja», kes avab kogudusele ukse Jumala loosse, mis Piiblis ja elutegelikkuses avaneb – ja kutsub sisse astuma.»

Marko Tiitus
,
Eesti Kiriku kolumnist

Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist. (1Pt 1:3)