Esileht » Arvamused » Arvamus »

Jürikuu palava nuule mineva nädälist

21.04.2021 | | Rubriik: Arvamus, Lugejate kirjad

Üts nuur miis tahtse väega ristitus saia. Kiäki oll teda latsõlõ vadõriss palunu ja nüüd oll kipõ ta asjaga. No tulõ õnnõ, ütli ma taale. Leerilatsõ omma joba kats kuud üten kävenu. Kiräkiili es või taad kõnõldaki – ku tervisõammõt teeda sääse … A tulõ õks! Mi tiimi edimädsõ tunni perrä. 

Läts päiv, läts tõnõ. Tuusama nuurmiis kirot iimeili ja ütel, et timä jätt ta leeri asja katski. Latse ristmine om edesi lükatu. Ku ta vadõriss es saa, es ole ristmist ka timäle vaia. Nu kae! Sjo asi läts põrgulisõl küll kergehe.  

Samal aol oll ütel neiol sõbõr. Neio luutse iks inämbät. Kutse ta tsura üten ja kuun tulliva leeri. Sõs aga löüdse neio vahtsõ kavaliiri ja om nüüd hädän. Kuis ma nüüt leerin edesi käü, innesine käevangun? Ja kui leeri õnnistamispäiväl kõik altari iin saisami ja peräl tule tõne, kallist minnu ja musut? Mis ma sis ütle? Vai pia leerikooli õkvalt katski jätma? Pallõmi Taivaesä abi, et na jukõruse lasõss iks neio ristmisele tulla. 

Üten väikukõses kogodusõs sais valimine iin. Keriguopõtaja oll aruandõga ildas jäänu. Sai viimati üüsi kippõlt kuigi är tetüs ja saatse uma nõvvukogo liikmile kah. Nä pandse tähele, et oppaja om uma tüü kõik kirja pandnu, a näide vägitüki vällä jätnu. Oh sa mu miitra! Üteldi siis ütstõsõlõ kõkkõ ja rohkõmb, pandse aga mano ja tävvendase tollega, mis minevädsel kõrral ütlemata oll jäänu. Muidu läts tan kogodusen kõik väega häste. Õnnõs na mõistsi, et sjo hädä om sarvilise tüü. Ega apostel sis ilmaaigu naid sõnnu pääle lugõ, et usukilp kistut vainlasõ palava nuule (Ef 6:6). Nii saigi tetüs. Saadan sai vasta nõnna! Usk avitas. Palvõ vägi om suur! 

Saksa Põhjakerigu nuursuutüü rehverend, esänd Pauh taht kuustüüd tetä. Mõtõ om hää. A mis mi tiimi? Näide nuursuutüü käü õnno tolle ümbre, kuis loodust hoita. Mis Jummal om tennü, mi mugu hoit. Tolle jaoss kõik na ilmakonvõrentsi ja loodsikutreti. Innevanastõ kõnõldi kerigon Jummala sõnnu ja tuudi näüdüsess, kuis asja loodusen omma – nüüd kõnõldass loodusõst ja hää om, kui tuvvas näütid Jummala sõnnust. Päält kaia om kõik olõman, a pühi asju man es ole ütskõik, kumb pääl-, kumb allpuul om. Niisama putel–  om vesi, om putel – es ole ütskõik, kuis pite taad hoita, kaal üles vai kaal allapuule. Sammamuudu Jummala sõnna – ku mi ilmaliku asja kõrgõlõ nõstami, juusk Pühä Vaim õnnõgi vällä. 

Egä kõrd mi es märkagi, määne vaimolinõ tapõlus mi ümbre käü. Palava nuule mugu lendase. Andku Taivaesä armu, et mi usun püsümä jääse. Timä tüü lät edesi! 

Luhamõtsa Krõstjan


Toimetuse kirjakast:

Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu

E-post: ek@eelk.ee

Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! (Rm 12:21)