Jüri Vahtramäe: arst ei ole Jumal, vaid tema abiline

Tartu ülikooli kliinikumi pulmonoloogilise intensiivravi osakonna juhataja, Tartu adventkoguduse juhatuse liige dr Jüri Vahtramäe (53) ei tee patsiendi ees saladust oma kristlikust orientatsioonist, aga ei sea seda aspekti professionaalse hakkamasaamise seisukohalt erialasest ettevalmistusest ülemaks.
Arstiamet on raske ja vastutusrikas. Mis motiveeris Teid selle elukutse kasuks otsustama?
Kindlasti on minu valikutes mänginud rolli see, et mu ema on arst. Kui meenutan valikuhetki eriala valimisel, siis tegelikult soovisin saada bioloogiks. Et uurida putukaid. Paraku polnud see toona võimalik. Astusin hoopis arstiteaduskonda, mis oli teine valik.
Inimene on kaasasündinult homo sapiens, samas ka homo religiosus. Kui toetavalt mõjub arsti elukutse viimasele aspektile? Kas pigem soosivalt või pärssivalt?
See on raske küsimus. Kipun arvama, et arstiks olemine ei soodusta inimese religioossust kuidagi enam kui mis tahes teine elukutse. Ei rohkem ega vähem. Ei ühes ega teises suunas. Arvan, et otsused niisuguste küsimuste lahendamiseks, kas ja kui palju ollakse religioosne, tehakse mingil teisel tasandil, mitte niivõrd valitud erialast lähtuvalt.
Isiklikult arvan, et usklikkus ei sõltu ametist. Tean arste, kes on sügavalt religioossed, ja neid, kellele meeldib rõhutada, et nad ei usu ei Jumalat ega kuradit. 
Arst oma professiooni tõttu teab, mis on inimese sees. Kuivõrd see mõjutab valima või hülgama religioosset maailmavaadet?
See, mis on inimese sees ja kuidas see toimib, on tohutult hämmastav ning imeline. Isiklikult olen küll seda meelt, et just siit saadud kogemus võib panna mõtlema ka intelligentse disaini – kui kasutada moodsat sõnavara – üle. Aga te küsisite, kas arstiamet toetab või pärsib religioosset alget inimeses. Sellele vastaksin, et minu hinnangul ei seda ega teist.
Seega ei mõjuta religioossus arsti professionaalset hakkamasaamist?
Professionaalset hakkamasaamist ilmselt ei mõjuta. Arste on alati parema ja halvema empaatia­võimega. Praegu on selline aeg, mil neist asjust palju räägitakse.
Usun, et religioosne taust võib ehk empaatia­võimet lisada ning panna suhtuma teistmoodi näiteks kannatuse mõistesse. Tahan aga rõhutada, et see ei tee arsti professionaalses mõttes ei paremaks ega halvemaks. Olen kindel, et religioosne inimene saab alati hästi hakkama, teeb ta siis arstitööd või midagi muud.
Üks Teie patsiente tunnistab, et peab väga oluliseks, et Teie, temaga tegelev meedik, olete kristlane. Kuivõrd Te tavaliselt tutvustate patsiendile oma maailmavaadet?
Reeglina ma sellest juttu ei tee, sest, nagu sai mainitud, ma ei pea professionaalsel tasandil seda otsustavaks. Küll aga võib see esile tulla arenevates vestlustes, kus tundub oluline seda patsiendile mainida, oma tõsisemaid vaateid temaga jagada. Vestlusest kasvab sel juhul lihtsalt välja mõte või kogemus, mille najal tundub vajalikuna niisugustest asjadest rääkida. Seda tuleb ette.
Nüüdseks pensioneerunud kirurg rääkis oma praktikast juhtumi, kus patsient palus enne operatsiooni algust arstil palvetada. Kuidas talitaksite patsiendi sellekohase soovi korral?
Minu praktikas puudub analoogne kogemus, aga kindlasti püüaksin ma patsiendi soovi rahuldada, teades, kuivõrd oluline on hingerahu, mida iga inimene sellises olukorras vajab.
Kas Te usute palve jõusse?
Jah, usun küll.
Töötate osakonnas, kus mõisted elu ja surm on ilmselt päris igapäevased.
Nii see on, seetõttu on intensiivravi hästi stressirohke osakond kogu siin töötavale personalile. Kuidas meist keegi neid tööülesannete täitmisest tulenevaid pingeid enda jaoks lahendab, jäetakse igaühe enda hooleks. Mingeid väljatöötatud regulatsioone meil ei ole. Tegelikult see ongi äärmiselt individuaalne, kuidas keegi oma pinged maandada suudab.
Kuidas Te isiklikult toime tulete, kust leiate toetust ja pingemaandamist?
Eelkõige kindlasti kodust, see on hea ja turvatunnet loov tagala. Mul on abikaasa ja kaks armast tütart.
Oluliseks lõõgastusallikaks on aga muusika. Kuulan palju gospelmuusikat ja improvisatsioonilist muusikat. Klassikalist muusikat armastan käia kuulamas kontsertidel.
Arstieetika, kus kandvaks alustalaks vana hea Hippokratese vanne, tundub olevat punktuaalselt lahti kirjutatud. Kuivõrd suur otsustamisruum on jäetud arstile, mis õige ja mis mitte?
Kindlasti on otsustamisruum olemas. Mis puutub aga Hippokratese vandesse, siis seda on tänapäeval kuidagi liigagi müstifitseeritud. Sellele vandele kiputakse sageli viitama kui kindlale alusele. Tegelikult on tegemist paljuski naljaka tekstiga tänapäeva meditsiini seisukohalt.
Näiteks mõjub lõbustavalt, et iga arst on kohustatud oma õpetajat majanduslikult toetama. Küll aga on jätkuvalt aktuaalne vandes toodud printsiip, mille kohaselt on arst kohustatud varustama kolleege uue informatsiooniga, mida ta valdab.
Iga arst püüab täita üldeetilisi põhimõtteid ja järgida samas oma isiklikku äranägemist sellest, kuidas on arstina õige tegutseda. Seega on küsimus õigest ja valest toimimisest iga arsti isiklikus praktikas vägagi olemas.
Kõnelge palun oma igapäevatööst, milline näeb välja tavaline tööpäev kliinikus.
Kuna olen täitmas ka osakonnajuhataja ülesandeid, siis olen kliinikus tööl iga päev. Hommikul toimub töökoosolek, kus koos valvearstidega vaadatakse läbi patsientide uuringute ja raviplaanid ning vajadusel konsulteeritakse teiste erialade arstidega.
Kui selliselt on tööpäev käivitatud, tuleb tegelda lõpetamist vajavate haiguslugudega ja iga haiglaosakonna töö organiseerimisega paratamatult kaasas käiva bürokraatiaga.
Teise osa tööajast hõlmab töö valvearsti rollis. Pean seda osa äärmiselt oluliseks, sellest kõrvale jäädes kaotaksin päris kindlasti oma professionaalse vormi. Samuti aitab see isiklik kogemus mõista kolleege. See omakorda tuleb kasuks üleskerkinud probleemide mõistmisel – mida paratamatult nii pingerikas töö endaga kaasa toob – ning nende lahendamisel.
Kui püsivad on väärtused ning seisukohad Teie töös?
On püsivat ja on samas pidevas muutuses või arengus olevat. Et olla oma töös heal tasemel, peab olema kursis uuema ülemaailmse erialakirjandusega. Meditsiinis toimub pidevalt kiireid muutusi. See, mida eile peeti ainuõigeks, ei pruugi seda enam olla täna, kõnelemata homsest. Samas ei tähenda see, et eilsed tõed või seisukohad oleks tähtsusetud, neid peab kahtlemata tundma ning edasiliikumises arvestama.
Tundub, et viimased aastakümned on muutnud suhtumist arsti ja patsiendi rolli, et järjest enam nähakse neid partneritena, kes teevad koostööd haigusega võitlemiseks.
Ajal, mil mina olen meditsiinis olnud, on see tendents tõesti arenenud. Patsiendil on õigus olla informeeritud ning rääkida kaasa talle avaldatud info tasandil. See on väga õige, aga minu meelest ei saa selle arenguga lõpmatuseni minna. Pean silmas, et arst ei saa eeldada patsiendilt oma ravi planeerimist või lausa täit vastutuse võtmist. Sellega ma ei taha sugugi ka öelda, et arstil peab lasuma lõplik ainuvastutus.
Puuduvad garantiid?
Jah ja nii mõnigi kord võid tunda teatud olukordades ängistust. Et kas on veel võimalik midagi ära teha. Ja ka siis, kui, käsi südamel, tunnistad, et tõesti kõik on tehtud, et pruugi see veel patsiendi seisundisse loodetud muutust tuua, haigus süveneb kõigile pingutustele vaatamata edasi.
Nii et jutt arsti ja haige partnerlusest on suuresti liialdatud?
Üksikasjad sel teemal on meditsiinis arutlus­aineks kogu maailmas. Lahendused või suunad on eri maadel erinevad ja lähtuvad tihti kultuurilisest taustast. Näiteks on Euroopa traditsioonilises arusaamas arstist ikka kõneldud kui suure tähega Ravijast ning see iseloomustab ka arsti ja patsiendi suhet. Teise variandi puhul, mis on omane rohkem Ameerika Ühendriikidele, käsitletakse arsti kui teenindajat, teenuse pakkujat.
Vahel peetakse arsti küünikuks, kes teeb oma tööd kiretult, patsiendile inimlikult kaasa tundmata.
Võib-olla soovitakse personaalsemat suhtlemist, oodatakse, et arst läviks ka haige lähedaste ja sugulastega. Personali kaitseks saan öelda, et me ei saa kõikide haigusjuhtude puhul minna üliemotsionaalseks, me lihtsalt ei jaksaks seda koormat endas kanda. Liigne emotsionaalsus ei tuleks kasuks ka ratsionaalsele ja teaduspõhisele lähenemisele ravis.
Arsti tööpäevad on pikad, personaalseks suhtlemiseks puudub aeg?
Ei, ajafaktor ei tohi kunagi saada määravaks. Küsimus on emotsionaalsuses. Arst ei pea kaua vastu, kui ta kõik patsiendid väga sügavale hinge võtab.
Vaatamata sellele selge mõistuse domineerimise põhimõttele on haigusjuhte, mis ikkagi mõjuvad eriliselt, millele elad kaasa individuaalselt. Lihtsalt tekib haigega emotsionaalne side. Ja kui sellise patsiendi haiguskulgu ei õnnestu ohjata, siis lähed õhtul töölt ära ja tunned, et päike ei paista enam endiselt. Eile kaotasime 26aastase noormehe. Meditsiiniliselt tegime kõik endast oleneva, aga surm sai võidu. Sellega ei olnud kerge leppida.
Kas mõni võitlus on algusest peale lootusetu, saate professionaalselt kohe aru, et haigusjuhtum lõpeb surmaga?
On vähe juhtumeid, mille puhul saab väita 100protsendilise kindlusega, et asjad kulgevad nii või teisiti. 90protsendiliselt võib see olla võimalik kaugele arenenud pahaloomuliste haiguste puhul.
Olen põnevusega jälginud oma töös, kui palju juhtub suuri imesid. Saan kinnitada, et tegelikult juhtub neid väga harva.
Suhtun skeptiliselt ka mitmesuguste nn religioossete inimeste poolt läbi viidud tervendavatesse üritustesse. Kinnitan, et ei ole isiklikult näinud üleloomulikke püsima jäävaid raviefekte. Ühel hetkel võib tunduda, et tervenemine toimub, aga tegelikult on efekt ebapüsiv.
Arstitöös on seega kõik ratsionaalne, ruumi imele ei ole?
Siiski, ma usun kindlalt, et kõik ei sõltu üksnes arsti käeosavusest. Seal on alati midagi veel, mis kokkuvõttes osutub oluliseks. Arst ei ole Jumal.
Mis on arstitöös kõige olulisem? Elu alal hoidmine iga hinnaga?
Me ei püüa lootusetute juhtumite puhul minna äärmustesse. Kõik haiged ei lähe hingamisaparaatide alla. Raviplaanis püüame sätestada piirid. Muide, just siin oleks minu meelest kohane patsientide lähedasi enam kaasata. Nii on see näiteks Soomes.
Kindel on üks – patsienti ei tohi abita jätta. Tema kannatuse minimeerimine on arsti jaoks kõige tähtsam.
Kuivõrd tajute ühiskonnas juurdunud hoiakut, et surm on kaotus ja kõige (negatiivne) lõpp?
Sellise suhtumise mõju on päris ilmne. Meie ühiskonnas on see kindlasti seotud ateistliku lähiminevikuga. Kujutan ette, et kristlikes ühiskondades see nii ei ole. Arusaam sellest, mis on surm ja sellele järgnev, on sealsetes ühiskondades päris kindlasti teisem kui meil.
Kuivõrd saavad teie patsiendid arvestada vaimuliku nõustamise ja toega?
Ülikooli kliinikumis töötab haiglakaplan. Patsiendi soovi korral on võimalik tellida vaimuliku külastus. Loomulikult võib patsienti külastada ka tema oma koguduse hingekarjane. Põhimõtteliselt saab haiget külastada iga inimene. Me ei tee takistusi. Tingimuseks on, et külastaja ei tohi sekkuda meie raviotsustesse ega tohi mingil moel segada patsiendi ravimist. Loomulikult peab patsient ise selle külastaja tulekuga nõus olema. Kõik see, mis ei kahjusta haiget, on lubatud.
Kui hea patsient Te ise olete ja millist arsti eelistate ennast ravima?
Olen arvamusel, et arstist patsient on alati tülikas patsient. Oleme liiga teadlikud ja nõudlikud. Mina poleks mingi erand, patsiendi rollis oleksin kahtlemata tülikas.
Ennast ravimas näen professionaalselt erudeeritud arsti. Kui enne oli juttu rohkem ja vähem empaatilistest tohtritest, siis võimalusel eelistaksin ennast ravima arsti, kes on ennekõike oma ametialaste oskuste poolest hea tasemega, isegi kui tema empaatia pole väga kõrgelt hinnatav.
Liina Raudvassar

Dr Jüri Vahtramäe
Sündinud 1957. a Paides
SA Tartu Ülikooli Kliinikum vanemarst-õppejõud anestesioloogia erialal
Pulmonoloogilise intensiivravi osakonna juhataja
Kuulub Tartu adventkogudusse
Abielus Anne Vahtramäega
Tütred Kärt ja Madli