Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Jüri Raudsepp: vanana ma ennast küll ei tunne

20.12.2017 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Jüri Raudsepp on paarkümmend aastat Põhja-Eesti Regionaalhaiglas hingeabi jaganud. Tiiu Pikkur

Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) arst-pastor Jüri Raudsepp (87) pole veel päevagi pensionil olnud. Ent uuest aastast on haigla talle koha üles öelnud, pakkudes küll võimalust vabatahtlikuna oma tööd jätkata. Kas kirurgi, teadlase ja vaimulikuna teeninud mees seda teeb, selle üle ta veel mõtleb.

PERHi sattus ta tööle pärast koguduseõpetaja ametist emerituuri jäämist 20 aastat tagasi. See on pikk aeg ja Raudsepp ütleb, et tal on tunne, nagu oleks ta ehituskombinaadis töötanud, sest haiglat on kogu aeg ümber ehitatud ja see tegevus on jätkuv. Üks pidev ehitus.
„Haigetega on aga nii, et kui ma siia tööle tulin, oli siin ainult üks töötaja registratuuris ja kõigega tuldi toime. Nüüd on tohutu, viieteistkümnest registratuurist koosnev polikliiniku kompleks käiku antud. Niisugust haigete voorimist nagu nüüd on, tookord ei olnud. Haigla on muidugi avaramaks muutunud ja profiilgi on muutunud. Või on inimesed haigemad? Näiteks haigestuvat Eestis iga päev ligemale 20 inimest vähki. Haigus avastatakse sageli juhuleiuna, kus haige ei kaeba millegi üle. Palju kasu on sõeluuringutest.“
Raudsepp rõhutab, et kasvajate esiletulemises on olulisel kohal psühhotraumad, eriti kaotus – lähedase, töökoha või ka elukoha kaotus, ka kodumaa kaotus jne. Samuti psühhoemotsionaalne stress – 87% Eesti tööealisest elanikkonnast on stressis. Ta teab inimesi, kes on suurest kaotusest vähki haigestunud.
„Me remondime palateid, ostame kalleid aparaate ja räägime, et teeme kõik patsiendi heaks, kuid ravijärjekorrad on kuudepikkused,“ valutab ta südant meie meditsiini olukorra üle.

Oma aja peremees
Mida toob uus aasta staažikale ja patsientide poolt väga hinnatud hingehoidjale, kellele koht ootamatult üles öeldi? „Ma ei suuda otsustada, mida teha edasi. Mulle on ettepanek tehtud, et võin siin haiglas edasi käia, kabinet ja töötõend jääb alles, võin pidada pühapäevaseid hommikupalvusi, ainult palka enam ei maksta. Ma võiksin seda teha ju kui kiriku hoolekandetööd. Kui ma jääksin siia vabatahtlikule tööle, siis oleksin uuest aastast ainult oma haigete jaoks, mitte enam administratsiooni jaoks. Ma oleksin tõesti iseenda peremees.“
Raudsepp ütleb, et ega ta selle vastu ole, et tema tööleping lõpetatakse, vaid on selle vastu, kuidas seda on tehtud. Ütleb, et oleks soovinud veel paar aastat töötada, kui Jumal peaks elupäevi kinkima, et 90. sünnipäeval valge kittel varna riputada ning pensionile siirduda.
Kuid teisest küljest on tal hea meel, et nüüd saab täie rinnaga süveneda kirjatöösse: jätkata elulooraamatu „Kahe risti all“ kirjutamist. Lõpetamist ootavad veel paari raamatu käsikirjad ja trükkimisluba Moskva kirjastuselt ootab põnev ajalooraamat Kremli haiglast, mille ta vene keelest tõlkis.
Jätkub ka töö Raadio 7-s, kuhu 21 aastaga 160 saadet tehtud. „Mul oleks tegelikult parem küll, kui ma haiglatöö täiesti kõrvale jätaksin, saaksin rohkem kirjatöödele pühenduda.“

Hoolib kiriku käekäigust
Kirikuõpetajana on Jüri Raudsepp ikka end kiriku sündmuste ja arengutega kursis hoidnud. „Siin on ka murekohti. Jeesus on öelnud, et me ei tohi muretseda ajalike asjade pärast, kuid koguduste ja kiriku pärast võime muretseda küll. Kui me oleme kirikuinimesed, siis peame hoolima kiriku käekäigust. Muretsema paneb, see, et kirikul on tendents kohaneda maailmaga. Seda ei saa olla. Ei tohi olla mingisugust kompromissi. Mida me patuks kutsume, see selleks ka jääb.“
Pärast edukat karjääri kirurgi ja arstiteadlasena 18 aastat Jüri ja Harju-Jaani koguduse õpetajana teeninud Raudsepp ütleb nii: „Olen õnnelik, et sain kiriku tiiva alla just siis, kui mul elus kõige raskem aeg oli. Pidin teadustöö jätma, mu pereelu purunes.
Tahan just noortele mõeldes öelda, et need kirikuõpetajad, kes töötavad maal (nagu ma kord isegi), on õnnelikud. Vähemalt minu tervisele on see väga hästi mõjunud. Algul arvasin, et nüüd hakkab üks lõputu põdemine, aga mida ei ole, seda ei ole. Mul ei olnud ju aimugi välitöödest. Järsku olin ma külmas kirikus, talvisel kalmistul, aga oleks ma teadnud, mis on köha või palavik – ei mingisugust haigust ega häda. Kirikutöö karastas mind nii, et 20 aastat siin haiglas olnuna ei ole ma mitte ühtki päeva haiguse tõttu puudunud, mul oli palavik viimati pool sajandit tagasi. Ravimeid ma ei tarvita.“

20 aastat noorem
Noorte kolleegidega haigla lõpututes koridorides sammu pidav hingehoidja ütleb, et tema juures on üks ebanormaalsus – ta ei tunneta vanadust. „Olen 87aastane, kuid vanana ma ennast küll ei tunne. Ma ei ole väsinud, tõusen igal hommikul kell viis ja kell 11 lähen magama. Teine asi on, kuidas teised mind näevad. Ma jooksen küll siin õdedega võidu, kuid vahel läheb ka midagi segamini, kui pead kogu aeg 12 korruse vahet liftiga sõitma. Vanem inimene on aga teravdatud jälgimise all.“ Jüri Raudsepa kogenud perearst on talle kinnitanud, et tegelikult on ta passivanusest 20 aastat noorem.

Traditsioonide pooldaja
Saabuvatest jõulupühadest rääkides ütleb Raudsepp, et tema peab ennast konservatiivseks traditsionalistiks ja hindab traditsioonilisi väärtusi. Jäägu nii, nagu oli lapsepõlves, mil jõuluajal toodi tuppa ikka ehe kuusk ja ei tulnud kõne allagi, et kuhugi oleks ustest või aknaraamidest „jõulupuu“ ehitatud.
„Meil võidakse ju kõike teha, aga peame silmas pidama, et näiteks mõnda kirikusse kuuse asemel mingisugust kaadervärki üles ei pandaks. Praegu veel ei panda, kuid me ei tea, mis sünnib kümne aasta pärast. Jõulud on pühad, mis on eesti rahvale veel päris pühad. Me peame seda hoidma. Ja advendiaeg on üks väga tähtis aeg, just nii see peabki olema, nagu oopergi algab avamänguga, nii ka jõulud. Imetlen linna, mis on juba tuledesäras ja õhus on tunda ootust.“
Tiiu Pikkur

Jüri Raudsepp
Sündinud 30. juulil 1930 Tartus.
Õpingud: TÜ arstiteaduskond 1956, aspirantuuris Moskvas cand. med. 1965, PhD 2005, EELK Usuteaduse Instituut 1992.
Töö: kirurg Kuressaares ja Tallinnas, teaduslik töötaja Tallinnas, PERHi arst-pastor al 1998.
Ordineeritud vaimulikuks 1988. Teeninud Ida-Harju praostkonna kogudusi.
Tunnustus: Valgetähe IV klassi teenetemärk, EELK Teeneteristi II järk.
Kaks poega, viis lapselast.

Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud!
(2Kr 5:17)