Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Jüri Raudsepp ei suuda elada ilma haiglatööta

06.02.2013 | | Rubriik: Persoon kaasajast

10. veebruaril möödub 25 aastat päevast, mil Jüri Raudsepp 57aastasena 1988. aastal seisis Tallinna toomkiriku altari ees, et vastu võtta vaimulikupühitsust.

Kui ta asus 1983. aastal usuteaduse instituuti õppima, oli eelnevalt aastatel 1956–1983 töötatud seitse aastat arstina ja paarkümmend aastat teadusliku töötajana. Koguduste teenistuses möödusid aastad 1984–2000 kuni emerituuri siirdumiseni.
Nüüd on Jüri Raudsepp, (82) taas olnud 15 aastat, alates 1998. aastast, tööl haiglas ja töötab kaheksandat aastat õppejõuna rahvusvaheliste suhete instituudis (nüüd Tallinna tehnikaülikooli koosseisus).

Taoline hariduslik kombinatsioon – arst ja vaimulik – pole just tavapärane. Kuidas see toetab Teid praeguses ametis Põhja-Eesti regionaalhaiglas?
Pean ütlema, et suurepäraselt. See tuleb kasuks tööle suurhaigla kõikides eri profiiliga osakondades. Endise arsti kogemused, ehkki mitte suured, lubavad orienteeruda haige kehalistes vaevustes, vaimulikuna aga mõista tema hinge.
Varasemad teadusliku töö kogemused on võimaldanud tegelda ka teadusliku problemaatikaga, näiteks osaleda rahvusvahelises suitsiidide uurimise MONSUE-projektis.

Kas tunnete end haigla­kaplani ametis üksiku hundina?
Mingil määral tunnen. Haiglas kutsutakse mind endiselt doktoriks. Vaimulikku meenutab pastori ametinimetus töötõendil – üksiku hundi tunnus. Endise arstina kuulun arstkonda (olen Eesti Arstide Liidu liige), pastorina olen aga ainus arstide seas, nagu teie tabavalt nimetasite – üksik hunt. Seda küll rohkem vast oma vanuse poolest.
Haiglas on ühe juhtiva arsti sõnul kujunenud kirjutamata seaduseks, et kes on tööl püsinud seitsmekümneaastaseks saamiseni, võib edasi töötada nii kaua, kui tahab. Loodan seda kehtivat enesegi kohta. Olen vahel naljaviluks öelnud, et igas õiges külas peab olema oma baatjuška. Võimalik, et olen haigla 3500 töötaja hulgas vanim. Ei vanus ega vahel end üksiku hundina tundmine pole seganud head läbisaamist haigete ja kolleegidega.
Konsistooriumis asju ajades ja ametivendadega suheldes end üksiku hundina ei tunne, siin endine arstikutse mind ei sega, haiglas aga annab tunda, kuigi tuleb minu tööle teisest küljest kasuks.
Olen jõudnud kindlale veendumusele, et haiglakaplanid peavad saama enne haiglasse tööle asumist vajaliku meditsiinilise ettevalmistuse (soovitav õe või velskri kutse). Sõjaväes teenivad kaplanid on samal ajal ka ohvitserid! Arvan, et politseikaplan Jaani Jaani on ühtlasi väga edukas ja kolleegide seas hinnatud politseinik.
Haigla on minu jaoks tempel, õed ja arstid templiteenijad, kes sooritavad imetegusid sihiga tagada inimesele ta kallim vara – tervis ja elu. Meie tunnustatud neurokirurg ja endine tervishoiuminister dr Andres Ellamaa ütles sügisel grand man’i aunimetust vastu võttes, et haigla on sakraalne asutus ja selles tuleb vastavalt käituda; arstist väljaspool on jõude, mida ta ei saa vältida.

Mida meenutate koguduste teenimise ajast Ida-Harju praostkonnas?
Meenutan suurepärast koostööd tollase praosti Harri Reinuga, eriti kui seisin tema kõrval abipraostina. Milliseid selgeid ja sisukaid aastaaruandeid ta esitas! Seoses tema Ruhnu saarele siirdumisega andsin avalikule survele järele ja tegin suure vea, et lasin end kinnitada praosti kohusetäitjaks.
Kahjuks puuduvad mul juhi võimed. Seda ilmselt märgati. Tekkis allumatus, eeskätt oma koguduses. Sooviti nooremat õpetajat. Olin kriisis. Õnneks sain tänu haigla ülemarstile dr Teet Laineveele ja direktorile dr Ralf Allikveele hingehoidja koha tollases Mustamäe haiglas, seda kaks aastat enne emerituuri asumist.
Veidi varem olin asunud koostööd tegema Raadio 7-ga, mis on jätkunud siiani ja mille kuulajaskonnast moodustus uus «kogudus». Oma peamiseks saavutuseks kogudusetöös pean eestikeelse Piibli 250. aastapäevaks monumendi püstitamise organiseerimist Jüri kirikuaeda pronkspiibli näol. Selle «esimese väljaande» varastasid metalliärikad. Tuli organiseerida «teise väljaande ilmumine», mis püsib õnneks tänini.

Kuigi võiksite juba ammu pensionipõlve pidada, ei anta Teile selleks ilmselt mahti. Olete hinnatud lektor ja kirjamees. Kuidas Te kõike jõuate ja mille vahel end jagate?
Ega ma ilma haiglatööta elada suuda. Suureks vahelduseks on ka töö ülikoolis üliõpilastega, mis on valdavalt positiivsete emotsioonide allikaks. Minu viga on selles, et olen laialdaste huvidega inimene, mis viib kahjuks killustatusele. Sobiksin rohkem renessansiaega kui praegusesse kitsalt spetsialiseerunud elukutsetega ühiskonda.
Ma ei ole praktilise arstina suutnud kanda kinnitada, kuigi tegelesin, ja mulle meeldis, nii täiskasvanute kirurgia kui ka lastekirurgiaga. Olen rohkem meditsiiniteoreetik. Sama märkasin kogudusetöös. Teoreetilised huvid hakkasid maad võtma, mis viis paariks aastaks õppejõuks usuteaduse instituuti. Siiani püsivaks kiindumuseks sai võrdlev usuteadus, piibliarheoloogia ja interdistsiplinaarne teoloogia.
Nimetate mind kirjameheks. Kirjamehed on õpetajad Kalle Kasemaa ja Toomas Paul. Minu kirjutamised on rohkem näpuharjutused, et kirjutamine meelest ära ei läheks.
Mis puutub minu jõudlusse, siis ärkan kell viis hommikul, et olla haiglas 40 minutit enne ametlikku tööpäeva algust. Päeval tavaliselt ei maga. Mida ma olen püüdnud kümmekond aastat praktiseerida, on midagi juutide sabati taolist. Reede õhtu kella kuuest laupäeva õhtu kella kuueni ei mingit töö tegemist, lugemist, arvutis olemist, televiisori vaatamist ega raadio kuulamist (pühapäeva ei saa pidada töö tõttu haiglas). Püüan magada kaksteist-neliteist tundi järjest. Pärast pikemat jalutuskäiku Piritalt Kadriorgu päeval veel paar tundi magamist.
Tulin veendumusele, et haigus, kui pole just tegemist õnnetusjuhtumitega, on valdavalt sunnitud puhkus. Paneksin seda vaimulikele südamele. Olen mitmelt hingekarjaselt haiglas küsinud, kas nad on iga nädal kakskümmend neli tundi ilma midagi tegemata puhanud, kolmanda käsu hingamispäeva pidanud? Mis te arvate, mida on vastatud?
Kui laupäeva õhtul kahekümne nelja tunnine hingamispäev läbi saab, tunnen end teise inimesena. Haigusi oleks tunduvalt vähem ja eluiga pikem, kui eestlased oskaksid puhata, Jumala kolmandat käsku täita.
Usulisest küljest püüan päeva jooksul nii palju kui võimalik Jumalat kiita ja tänada. On vaja olla pidevas ühenduses Jumalaga teda kiites ja tänades.
Sirje Semm

Jüri Raudsepp
Sündinud 30.7.1930 Tartus.
Lõpetanud ülikooli arstiteaduskonna 1956; aspirantuuri Moskvas 1965 (cand. med., PhD 2005); usuteaduse instituudi 1992.
Töötanud arsti ja teadurina Kuressaares ja Tallinnas.
Ordineeritud 1988.
Teeninud Ida-Harju praostkonna kogudusi.
Tööl haiglakaplanina alates 1998 ja Tallinna tehnikaülikooli õppejõud alates 2008.
EELK tänukiri 2005, Teeneteristi II järk 2011, Valgetähe IV klassi teenetemärk 2007.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)