Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Jüri Ennet: elan – järelikult olen õnnelik!

20.04.2005 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Jüri Ennet on kui tuletorn, mis valgustab inimestele teed psühhiaatria vallas. Foto: erakogu.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla Keila korpuse psühhiaatriaosakonna juhatajat dr Jüri O.-M. Ennetit kutsub rahvasuu valvepsühhiaatriks. Laheda jutu ja lahtise olemisega tohtrihärrat selline nimetus ei häiri. «Keegi peab ju rahvast psühhiaatria vallas harima,» arvab ta.

Nii palutaksegi tuntud hingetohter erinevatele üritustele esinema ja antakse talle ka ajakirjanduses üsna tihti sõna. Läksin minagi ta jutule – mapivahe täis kurba statistikat eestlaste enesetappudest, surnuksjoomistest, depressioonidest – et pärida, miks oleme vaimselt nii haiged.

Ühtäkki taipasin, et põhjuseid teab ju igaüks isegi: töötus, rahatus, pikk pime talv jne. Dr Enneti töökabineti seinal olev tuletorni kujutav maal ja avatud Piibel tema töölaual häälestasid seekord aga pisut teistele teemadele.

Kas vastab tõele, et olete oma psühhiaatritöös saanud innustust Uku Masingult?

Usulises kirjanduses on üldse palju seda, mida üks hingetohter teadma peaks. Arne Hiobi Uku Masingu religioonifilosoofia alast doktoritööd lugedes jõudsin oma erialal nii mõnegi uue arusaamani.

Näiteks?

Tavaliselt peab psühhiaater selleks, et teada saada, mis laadi hingehäda patsienti vaevab, tungima piltlikult öeldes väljast sissepoole läbi sotsiaalse, kehalise ja vaimse kihi, kuni jõuab hingeni. Kuna aga religioon läbib kõiki eespool nimetatud kihte seestpoolt, on sealtkaudu tulles tee inimeseni lühem.

Aga kui ei ole tegemist religioosse inimesega?

Nii filosoofid kui ka psühholoogid on öelnud, et kui mitte varem, siis neljakümneselt hakkab iga inimene absoluudile mõtlema. Selleks ajaks on inimesel piisavalt teadmisi ja elukogemusi ning kui ta ka siis oma sisimas religioosse temaatikaga ei tegele, on tema vaimne areng ilmselt seiskunud.

Minu kogemus ütleb, et religioosne enesetunnetus on kõigil olemas. Tõsi, paljudel on see teadvustamata ja välja arendamata. Palvet ja meditatsiooni koos vastavate kehaliste harjutustega soovitan ühe tervendava vahendina aga küll igaühele, kes oma murega minu poole pöördub. Mõistan palvet kui pöördumist endast väljapoole, nimetame seda siis absoluudiks või Jumalaks, ja meditatsiooni kui pöördumist oma sisemise mina poole.

Kuid on ju ka neid, kes usklikena küll palvetavad, kuid on oma hädadega endiselt kimpus?

Ka religioossel inimesel võib olla häireid, mil ainult palvest või harjutustest ei piisa ning on vaja ka rohtu. Alguses rohkem, aja jooksul medikamentide osatähtsus aga väheneb ning suureneb psühhoregulatsiooni roll. Psühhiaatrilise ravi käigus aitab arst patsiendil selgusele jõuda, mis on elus oluline, mis ebaoluline, mida tasub südamesse võtta, mida jätta mõistuse valda.

Koos püütakse luua uus väärtuste skaala. Tähtis on püstitada konkreetsed eesmärgid ja selgusele jõuda, mida tahetakse saavutada. Kui ravida vaid rohtudega ja mitte tegelda uue hoiaku kujundamisega, on tagasilangus aja küsimus.

Inimesel võib eesmärk ju olla, kuid ta ei näe teed, mida mööda liikuda.

Näeb ikka. Kui on raskusi teed leida, siis on üks võimalus tulla ja rääkida tohtriga. Mina kasutan siin sõna «pihtima». Ärakuulaja ei pea aga alati arst olema. Tihti piisab iseendas selgusele jõudmiseks sellestki, kui oma hingevaeva jagada lihtsalt mõne usaldusväärse isikuga.

Kasutasite eelnevalt sõna «piht». Kas inimene oskab ja söandab hingearstile oma probleemi ära rääkida?

Kõike korraga kindlasti ei räägita, kuid nii mõndagi kumab läbi. Ma ei poolda eriti psühhoanalüütilisi meetodeid ja hingetraumade vägivaldset avamist. Vajalikul hetkel tuleb valu ise välja.

Kas igast hingevaevast on võimalik üle saada?

Aidata saab inimene end eelkõige ikka ise, psühhiaater saab vaid juhendada. Elus on nii head kui halba. Hingetohtri poole pöörduja näeb ainult negatiivset poolt ning ta võimendab halba sedavõrd, et positiivne jääb täielikult varju. Arsti ülesanne on panna abivajaja nägema ka oma elu plusskülgi, anda talle usk ja suunata rajale.

Minu kindel veendumus on, et kui me hommikul ärkame ja jõuame selgusele, et uus päev on alanud, siis peaksime olema rõõmsad meile kingitud elu üle. Minu moto on: elus – järelikult õnnelik! Tihtipeale unustame, et õnnepäikese all on nii rõõmud kui ka mured.

Silmas pidades suitsiidide ja psühhiaatriliste haiguste kõrgeid statistilisi näitajaid, võib ilmselt öelda, et inimene ei ole Eesti Vabariigis kuigi hästi hoitud.

Monika Reedik

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)