Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Jüri Ehasalu: Elus olen kõige rohkem rõõmu leidnud kirikutööst

04.06.2003 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Sihtasutuse Ajaleht Eesti Kirik nõukogu esimees Jüri Ehasalu, kes 5. juunil saab 50aastaseks, peab oluliseks täita oma kohust Jumala ja Tema kiriku ees.
Tallinna Toomkiriku kõrged seinad on kaetud paljude vanade vappide ning epitaafidega. Viimase kümne aasta jooksul on restauraatorid neid uuendanud ja taas oma kohale asetanud. Ka orel on läbi teinud põhjaliku remondi – tänavu saab sellest viis aastat.
Tänutundega mõtleb Toomkoguduse juhatuse esimees Jüri Ehasalu kadunud professor Hugo Lepnurmele, kes kõik neli aastat orelifondi juhtis. Jumal andis talle elupäevi ja kui töö valmis, kutsuti Isakoju. «See oli tema elule ilus lõppakord,» leiab Ehasalu, kes koguduse endist esimeest Lepnurme alati sooja sõnaga meenutab.
«Tema puhul saame rääkida kirikuloolisest seigast, kus mees pidi vähemalt paaril korral konservatooriumist lahkuma, kuna ta ei olnud nõus katkestama oma sidemeid kirikuga. Ta jäi kindlaks oma veendumustele.»
Kas vanad vidinad?

Suvine hommikupäike vilksab üle seina, kui Ehasalu 20. mai hommikul oma kodukirikusse astub. Tööpäeva hommikul on siin vaikne. Sammud viivad ikka sinna, kus ta pühapäeviti on harjunud istuma. Kahju ainult, et on inimesi, kes ei mõista, mis kirik on. Just nagu üks naljatamisega leiba teeniv literaat 17. mai Eesti Päevalehe arvamusküljel küsib: «Aga mis on kirik? Lihtsalt üks vanaaegseid vidinaid täis riputatud saal.»
Ehasalu on pisut häiritud, kuna talle tundub, et on neid sõnu varem kusagil kuulnud. Ja siis tuleb meelde. Siinsamas Toomkirikus oli mõni aeg tagasi vappide restaureerimise töökoja kümnenda aastapäeva puhul teaduslik konverents.
Siis tsiteeriti üht vana bolševikku Ilvest, kes oli viiekümnendatel aastatel Tallinna Kalinini rajooni täitevkomitee esimees. Too mees tegi maatasa Kopli kalmistu, mis olevat linna ilmet ja heakorda rikkunud. Seejärel oli Ilves nõudnud, et «Toomkirikust tuleks need vapid ja muu kila-kola välja toimetada, kuna need sinna ei kõlba ja nende koht ei ole seal kirikus».
«Need mõtted olid juba viiekümnendatel aastatel öeldud,» on Ehasalu mures, et niisugune õelus ja küünilisus on taas võimust võtmas. «Vana Ilves oleks endale just nagu pressiesindaja leidnud.»
Vanemate järjepidevus

See oli 5. juunil 1953, kui Jüri Ehasalu sündis. Vanemad tundsid teineteist juba varem, kuid keerulistel aegadel lükkus pere loomine edasi. Isa Karl Ehasalu osales Soome talvesõjas mereväelasena ja tema laevaehitused oli Saksa riigivõim sõjaliselt tähtsaks tunnistanud. Neid asju muidugi tol ajal andeks ei antud. Karl varjas end kaheksa aastat ja alles Stalini surma järel sai esimese nõukogude passi. Varem polnud võimalik, sest sealtsamast passilauast oleks alanud tema tee Siberisse nagu tuhandetel teistel. Ei tea, kas olekski enam elusana tagasi tulnud.
Teenäitajaks Jumala juurde sai aga kadunud ema Leili Suits, kes oli ustav ristiinimene. Üldse arvab Jüri Ehasalu, et kiriku kestmise üks kindlamaid tagatisi on ustavad inimesed: «Eesti ühiskond on väga suurt tänu võlgu neile, kes siiski suutsid kirikut hoida ka kõige raskemate aegade ja keerukamate sündmuste kiuste. See põlvkond on oma töid lõpetamas ning vääriks seda enam lugupidamist ja austust.
Arvan, et minu põlvkond peaks tundma tänu ja lugupidamist nende inimeste suhtes, kes ka kõige pimedamatel aegadel jäid kirikule ustavaks ja suutsid järjepidevust säilitada. Ei ole ju täna teist organisatsiooni Eestis, mis oleks õiguslikus järjepidevuses muutumatul kujul elanud üle kogu nõukogude okupatsiooni perioodi. Ka õigeusu kirik muutis oma oikumeenilist alluvust.
Kõigi muude organisatsioonide tegevus lõpetati, üksnes kirik jõudis vastu pidada. Ja seesama maja siin kiriku kõrval, kus oli pikka aega konsistoorium ja Usuteaduse Instituut ja mis nüüd on Toomkoguduse majaks, selle seina küljes võiks minu arvates ükskord olla silt – selles majas jätkus Eesti Vabariigi järjepidevus aastatel 1940–1991.»
Ehasalu sõnul on kohatu urgitseda Eesti kirikuloo üksikute detailide kallal ja teha ähmaste vihjetega haiget inimestele, kes tegelikult on väärt suurt lugupidamist.
Ise tuli Jüri Ehasalu aktiivselt kiriku juurde Eesti taasiseseisvumise aegu. Ristitud ja leeris on ta käinud Viljandi Jaani kirikus, Tallinna Toomkoguduse liikmeks sai kümme aastat tagasi ja koguduse juhatuses on tegutsenud kuus aastat, esimehe ülesanded on tema kanda mullu juunist. Tänutundes kirikuteele juhatamise eest mõtleb Jüri oma kadunud emale, kellele omakorda oli suureks eeskujuks Viljandi maakoguduse pastor ja gümnaasiumi usuõpetaja ning hilisem haridusminister Jaan Lattik.
Kristlasest ärimees

Küsimusele, kas ristiinimese ärimeeste seas ära tunneb, vastab Ehasalu kindlasti jaatavalt, kuid möönab, et vahel on kristlikud tõekspidamised pööratud sügavalt sissepoole ega ole igal hetkel tunnetatavad. Ometi ei tea Jüri Ehasalu nimetada kelmide ja petturite hulgas ühtki äritegelast, kellest oleks teada, et ta oleks seotud mõne koguduse või kirikuga.
Kuigi äriküsimuste juures tuleb teha valikuid ja kasumi nimel konkurentidest mööda minna, arvab Ehasalu, et ristiinimesed teevad seda siiski lubatud ja kõlbeliste võtetega väärikal viisil: «Äri on konkurents, aga äri ei ole alatus. See eristab inimesi majandustegevuses.»
Nimetusele «kristlik ärimees» võib Ehasalu meelest reklaami maik juurde jääda: «On inimesi, kes väga toonitavad oma kristlikke tõekspidamisi ja rõhutavad, kui sagedasti nad kirikus käivad või kui palju kiriku heaks teevad.
Tagasihoidlikkuse puudumine pole alati päris siiras ja samamoodi ka äris – pole eriti usaldusväärne, kui inimene liiga palju endast räägib ja kangesti teada tahab anda, et mina olen nüüd see kirikuga seotud mees.
Tõekspidamised peaksid ilmnema inimese tegudest ja hoiakutest. Siis saab kanda ausa äri põhimõtteid neid rõhutamata ja toonitamata.»
Kirik riigist ees

Jüri Ehasalu on koolituselt jurist ja ärijuhtimise bakalaureus. «Äri tuleb teha seadusi austades ja seadusi kirjutada majanduse huve arvestades,» arvab Ehasalu.
Samal ajal, kui Jüri Ehasalu kirikupingis mõtiskleb, tutvub kirikuga järjekordne turismigrupp. Kas soomlased? Ei, sakslased. Siinsamas Toomkiriku altari ees kirjutati 8. septembril 1996. aastal alla Porvoo kokkulepe, millega Eesti luterliku kiriku positsioon muutus ja tema võimalused suurenesid Euroopa kirikuruumis. Meie ristimistunnistusi tunnistatakse Porvoo lepingu osalistes kirikutes ja meie vaimulikud saavad täiendava atesteerimiseta teenida nende kirikute kogudusi.
Sisuliselt on Porvoo kokkulepe kiriklikult sama Euroopa lepinguga, millele riik valmistub allkirja andma. Seega ühinemises Euroopa Liiduga on Ehasalu sõnul kirik riigist mitu sammu ees. Porvoo lepingus on needsamad koostöö põhimõtted juba aastaid kirjas.
Selleks, et kirik kerkida ja kasvada võiks, peab ta olema avatud, koguduseliikmete suhted peaksid olema vennalikud, vastastikusele koostööle, arusaamisele ja abistamisele tuginevad.
Piiskop Rahamägi on 1936. aastal kirja pannud sõnad: «Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirik ei taha olla härraskirik või kesta edasi härraskirikuna, küll seista Kristuse teenistuses ja teenida Jumala riigis Kristuse kogudust siin maa peal. Sellega teenib ta oma rahvast ja oma kodumaad sellega, mis kõige suurem ja kõige väärtuslikum.» Ehasalu meelest on neis sõnades palju tänapäevast ja aktuaalset.
Kodanikuna avalikus elus

Jüri Ehasalu rõõmustab, et ajad on muutunud ja Eestil on jälle iseotsustamise aeg. Vanasti sai kõik rumalused ja vead Moskva kaela ajada. Nüüd tuleb ka ise vastutada. Jääb vaid loota, et ühinemine Euroopa Liiduga ei hakka meie vabadust piirama.
Muret teeb aga kasvav erinevus rikaste ja vaeste vahel: «Rikkad lähevad aina rikkamaks ja vaesed veelgi vaesemaks. Mida tendents sotsiaalses mõttes võib kaasa tuua, seda ei ole raske ära arvata. Loodan palju president Arnold Rüütli algatusel ette valmistatavast ühiskondlikust kokkuleppest. Kindlasti on vaja kokkulepet, mis püsiks kauem ühe Riigikogu või valitsuse volituste perioodist ning väljendaks neid hoiakuid ja väärtusi, mida kogu rahvas püsivalt oluliseks peab.»
Ise pole Ehasalu poliitikaga seotud, ühtegi erakonda ta ei kuulu. Samas leiab ta, et poliitikaga on seotud iga kodanik: «Ka kodanikul on vastutus, ka kodanikul on õigused. Ja eks ma niimoodi püüan oma võimalusi kasutades ühiskonda mõjutada. Ma ei nimetaks seda otse poliitikaks.»
Ühe võimalusena nimetab Ehasalu Eesti Luterliku Tunni Teenistust, mille juhatuse esimees on ta teist koosseisu. Eks Luterlikul Tunnilgi on oma väljundid mõjutada ühiskondlikku arvamust. Olgu siis regulaarsed saated Vikerraadios, Klassikaraadios või leheküljed Postimehes. Nende vahendite kasutamist peab Ehasalu osalemiseks avalikus elus.
Eesti Luterlik Tund on tegutsenud üle viie aasta ja kogunud rikkaliku fonoteegi, üle 400 salvestuse, talletades niimoodi meie kirikulugu. Lisaks tegutseb internetipõhine piiblikool, mis on andnud häid tulemusi: «Mul on alati hea meel koos Eesti Luterliku Tunni direktori Ene Pillirooga alla kirjutada piiblikooli lõputunnistustele. Loodan, et õpitu aitab lõpetajais kujundada veendumust ja usku.
Sellel aastal peaks saama juba sajas piiblikooli tunnistus allkirjastatud. Iga üksik inimene, kes on leidnud tee kristlike väärtuste ja ristikiriku juurde, on rõõmustav saavutus.»
Maalehe nõukogu esimehena on Ehasalu püüdnud säilitada lehte avatuna erinevatele arvamustele. Maalehele on ühtviisi tähtsad nii rahajõmmi kui ka külakehviku arvamus. Ja mis kõige tähtsam – mõlemal peab olema võimalus arvamust avaldada. Ehasalut rõõmustavad mulluse ajakirjandusuuringu tulemused, mille kohaselt tunnistasid lugejad Maalehe usaldusväärseimaks ajaleheks Eestis.
Mingil juhul ei tohi ajakirjandus saada kohtumõistjaks ega mõista inimesi hukka. Kolmandat ja neljandat võimu ei tohi segamini ajada – kohut mõistavad kohtud ja ajakirjanduse asi on avaldada arvamust ning vahendada fakte, arvab Jüri Ehasalu, kes on ka Tallinna Linnakohtu rahvakohtunik ja EELK kirikukohtu liige.
Kirikuleht aatekandjana

Tänavu detsembris 80aastaseks saav ajaleht Eesti Kirik on Ehasalu sõnul täiesti heal tasemel väljaanne: «Kuid see on aateleht, mitte kommertsväljaanne ja selge see, et aateline perioodika, mis ei kanna reklaami ega vahenda veriseid uudiseid, saab Eestis nagu ka teisteski riikides ilmuda vaid riigi ja ühiskonna ainelisel toel. Ainult tellimishinnast ei ole neid võimalik välja anda. Sama on Sirbi, Loomingu, Õpetajate Lehe, Akadeemia või Eesti Loodusega.
Kui nüüd taheti taasalustada ajalehte Spordileht, siis üheks eelduseks oli ligilähedaselt 2 miljonit krooni lisatoetust aastas. Siis on võimalik lehte välja anda. Sellisena peame ka ajalehe Eesti Kirik ilmumise eest vastutust kandma ja tagama ainelised võimalused lehe ilmumiseks.
Eesti Kirikul on ühiskonnas kanda sõnum, mida keegi teine ei kanna ega vahenda. Kaks aastat tagasi tegime projekti, kus iga Maalehe lugeja sai lõikustänupühaks lehe vahele Eesti Kiriku numbri. Sel päeval ilmus ka Eesti Kirik tiraažiga 40 000. Paljud said siis teada, et niisugune leht ilmub. Kui me sealt ka kümme uut lugejat juurde leidsime, on see suur asi.»
Ehasalu on veendunud, et ärkamise aeg, mil aatelehed end ära majandavad, võib tagasi tulla, aga selleks peab ühiskond sisemiselt palju arenema. «Ning kõige olulisem – ühiskond peab muutuma rikkamaks.
Ajaleht on ju praegu suhteliselt kallis. 20 aastat tagasi maksis ajaleht 2 ja piimaliiter 20 kopikat. Liitri piima eest sai 10 ajalehte, aga praegu tuleb ajalehe eest välja panna kuni poolteist piimahinda. Või Eesti Entsüklopeedia. Esimese köite tiraaž oli 220 000, nüüd üle kümne korra vähem. Väidan, et kümnest inimesest, kes hakkas seda omal ajal tellima, on praegu järele jäänud üksainus. Põhiliselt selle tõttu, et raamat on liiga kallis.»
Ärkamise ootuses

Ehasalu loodab eesti rahva usulist ärkamist ja palvetab selle eest. «Võibolla aitab meid integreerumine Euroopasse?» küsib ta ja toob näite Soomest, kus valdav osa noori käib leeris. Ta meenutab seika Lappeenrantast, kus kiriku kaks noorteansamblit sõitsid väikese kirikubussiga pärast konfirmatsiooniteenistust läbi kõik leeripeod, laulsid külalistele ja leerilastele mõne laulu tervituseks. «Need on niisugused ilusad lootustandvad märgid. Kiriku noortetööl on minu arust kõige tänuväärsem osa.»
Jüri Ehasalu meelest ei saa alahinnata kiriku osa koosmeele süvendamisel. «Ühte kogudusse kuulub inimesi, kes argielus alati üksteisega ühel nõul ei ole, aga koguduses on nad heasoovlikus ja vastastikku austavates suhetes. Ma ei taha öelda, et see lihtsalt läheb, aga väga erinevad inimesed ajavad siin koos ühel meelel kiriku asja ja see ühendab neid.»
Elus ongi Jüri Ehasalu kõige rohkem rõõmu leidnud kirikutööst: «See on töö, kus on andmisrõõm. See on töö, kus midagi ei tehta sellepärast, et see ainelist kasu tooks või sissetulekut suurendaks. Vastupidi, ta rikastab uute inimeste ja uute sõpradega. See rõõm, mis kirikutööst tuleb, on kõige puhtam ja suurem rõõm.»
Jüri Ehasaluga vestles
Kristjan Luhamets

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)