Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Jüri Arrak: kontrollmehhanism usu testimiseks on see, kas sa oled valmis tapma oma poja

25.10.2016 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Kunstnik Jüri Arrak ja fragment tema maalist «Aabrahami ohver» (1Ms 22). Daisy Lappard

80aastaseks saanud tunnustatud kunstnik Jüri Arrak ütleb Eesti Kirikule antud intervjuus, et nüüd on võimalus talle antud elule rahulikult tagasi vaadata. Ja vitaalse mehena ka tulevikuplaane teha.

Mis on sinu jaoks religioon?
Religioon võib olla usuküsimuse lahendamiseks loodud õpetuslik süsteem – ta lahendab usuküsimuse kui sellise. Usutunne on tekkinud  abstraktse mõtlemise võimega. Religioonid on kultuuriti erinevad, religioonid on tegelikult õpetus selles konkreetses kultuuriruumis elamiseks. Kuid esmane on siiski usutunne, alles seejärel tulevad religioonid. Religioonid on õpetused, need ei tule kohe – plaks! Kui inimeseloomale tekkis abstraktse mõtlemise võime, alles siis tekkis usutunne. Ja meie mõistes tekkisid religioonid alles siis, kui inimsugu oli üle maailma laiali läinud ja igas grupis tekkis oma religioon. Aga kui öelda lühidalt, siis minu jaoks on religioon õpetus.

Usutunne on tugevalt seotud hirmuga. Kas usk on seotud lootuse kõrval ka valuga?
Peamine on inimestele selgeks teha, et religioon ei ole kuskilt tulnud, vaid on tasapisi tekkinud tänu usutundele. Usutunne tekkis hirmu tõttu, sest enne seda olid meil ainult meeleelundid, näiteks maitsmine, kompimine jne. Usutundega tekkis hirm, et kuskil kaugel on elusolendid, kes on meile ohtlikud. Abstraktse mõtlemise võime tekitas tunde, et mäe taga on keegi, kes võib meid alla neelata. Mis teha? Elada tuleb. järelikult tuleb ka selle kujuteldava olendiga läbi saada. Seetõttu tekkis ohverdamise süsteem. Ohverdati ka lapsi, näiteks esimene poeglaps.

Miks on religioon inimkonnale oluline?
Miks on reeglid ja õpetussõnad olulised? Aitavad elada ja mingil määral karja koos hoida. Religioon aitab meil, inimestel, kollektiivis elada.
Loomadel on samuti omad, instinktide abil väljakujunenud reeglid, näiteks hundikari jälitab oma ohvreid väga järjekindlalt ja süsteemselt. Nad leiavad oma toitu reeglite järgi. Isegi minu koer Bosse sai aru, kust saab toitu – reegliks kujunes, kui võtsin toidukausi.

Oled lahanud ajakirjas Akadeemia (oktoober 2016) essees «Minu maailmapildi muutumine ajas» põhjalikult inimese usulist kujunemist. Kuivõrd on sinu usutunne ajas muutunud? Miks?
Minu usutunne on muutunud seetõttu, et olen hakanud maailmast rohkem aru saama. See on nagu lastel, kui nad käivad koolis – suhtumised muutuvad nagu merelained. Praegu ongi mõõn Eesti meredes. Võib öelda ka nii: sajad aastad tagasi saadi meie päikesesüsteemist täiesti teistmoodi aru kui praegu. 19. sajandi alguses saadi meie galaktikast aru nii, et ongi üks Linnutee. Rohkem ei teatud. Teadmiste lisandumise ja tehnoloogia arenemisega on teadmised ja arusaamad järjest avardunud. Tänu sellele näeme miljonite aastate taha. Teadmiste lisandumisega inimkonnale on maailmapilt nii palju avardunud, et ei eksisteeri ainult üks universum, vaid mitu.

Sul on väga palju piibli- ja usuteemalisi maale ja muid töid. Kuidas sa nendeni jõudsid ning mis on olnud nende tööde peamine inspiratsiooniallikas?
Kuna me elame kristlikus kultuuriruumis, siis on loomulik, et sel ajal, kui mina kunsti õppisin, olid väga paljud tööd seotud kiriku ja usuga. See hakkas ka kõiki tudengeid huvitama – kust kõik on tulnud. Lapsepõlves religiooni teema mind ei puudutanud, kuid kui kunstiinstituudis õppisin, hakkas huvitama. Õppimise ajal tundus täitsa loomulik huvituda religioonist, eriti huvitas Vana Testament, mis on juutide ajalugu – need lood on kunsti jaoks väga hea piltlik aines. Mul on siin ateljees pilt, kuidas Aabraham hakkab Iisakit tapma. Minu arvates on kontrollmehhanism selleks, et kindlaks teha, kui palju sa usud, kas sa oled valmis tapma oma poega. See on nagu riigieksam koolis.
Need lood, mis on Vanas Testamendis ja üldse laiemalt, ka näiteks eepostes, on väga värvikad ja huvitavalt kirjutatud. Kui Vana Testament oleks tavaliselt ja keskpäraselt kirja pandud, ei avaldaks need tekstid kindlasti sellist mõju, nagu neil aegade jooksul olnud on.

Eestlasel on ka omad lood, mis on väga värvikad. Sa oled neile andnud elu oma piltide kaudu. Millise tundega neid töid tegid?
Eestil on kaks suurt vägilast, kangelast: Kalevipoeg ja Suur Tõll. Mõlemad on värvikalt kujutatud. Kalevipoeg on lihtsalt suuremõõduline inimene, kuid Suur Tõll on nagu ürgloodusjõud. Ma olen mõlemat kujutanud, sest mulle meeldivad mütoloogilised, metafüüsilised, muinasjutulised tegelased – nad on fantaasiarikkad ja väga värvikad. See kuulub kõik inimkonna uskumuste, lootuste ja ootuste juurde. Kuna teaduse ja tehnoloogia arenguga on meie maailmapilt palju muutunud, siis on praegused kangelased need kosmilised tegelased. Kõik muutub, aga olemus on sama.

Kui palju on need muutused jõudnud sinu kunsti ja kunstimaailma üldisemalt?
Kunstimaailma hakkasid muutused tulema 20. sajandi alguses, kui tekkis kubism, Malevitši suprematism, sürrealism jne – kui silmaga nähtav deformeerus mõistuse poolt tekitatud matemaatilis-geomeetrilisteks kujunditeks. Näiteks Malevitši valge ruut. Tervet eelmist sajandit võib nimetada ettevalmistuseks ühest ruumist teise minekuks. Nii kultuuris, teaduses, tehnoloogias kui inimsuhetes.
20. sajand oli päris metsik – nüüd võime tagantjärele vaadata ja hinnata, sest see on juba tsipake mööda läinud. Minu kunstis avaldus muutuste mõju nii, et mul kujunes välja isiklik vormisüsteem, mille kaudu väljendan oma mõtteid inimkonnast ja mind ümbritsevast maailmast. Seda võib nimetada ka oma müüdiks. Teisisõnu: minu kunst on minu oma müüt. Ma mütologiseerin oma maailma samamoodi, nagu igal inimesel on oma käekiri. Väga võimas oleks, kui igal kunstnikul oleks oma käekiri.

Mida tulevik toob? Mis tulevikus saab?
Akadeemias ilmunud essees ma kirjutan, et järgmine evolutsiooniaste on murrang. Bioloogilisele elule ei sobi mõistus. Bioloogia on ümberringi, kuid millegipärast tekkis mõistus ainult ühele imetajale.

Kui palju visualiseerimine aitab usutunnet süvendada, kasvatada?
Silmade kaudu saadav informatsioon on väga tähtis. Pimedaks jäämine on väga traagiline. Käe või jala kaotus ei olegi võib-olla nii raske. Visualiseerimine kahtlemata aitab – ega ilmaasjata ei ehitata kirikuid. Visualiseerimine on väga tugevalt seotud seksuaalinstinktiga. Kuidas naised ennast ehivad – tahavad meestele meeldida. Kuna ma olen kunstnik, siis seda enam ma seda rõhutan.

Sa oled maalinud mitu altarimaali. Mis roll on sinu meelest altarimaalil?
Alatarimaal visualiseerib, koondab inimeste energiad ja pilgud ühte punkti, sest energia on absoluutselt lõputu ja kõikjal. Jumal on minu sees, ta on kõikjal. 21. sajandil näen ma Jumalat Mõtleva Algenergiana. Ta on ka kirikus viibivate inimeste energia koondumise punktis – altaril. Seega on altarimaalil väga-väga tugev mõju. Sellepärast ju altarimaale tehakse, mitte naljaviluks. Nad ei saa ise ehk arugi, aga tänu tekkivale energeetilisele seosele muutuvad inimesed kirikus üksteisele lähedasemaks. Samamoodi toimub see ka teistes ideoloogilistes süsteemides.

Millised religioossed maalid, mida oled maalinud, ja nende teemad on sulle olnud kõige südamelähedasemad? Miks?
Kõige-kõigemat ma ei oska öelda, kuid kõige suurem töö on muidugi Halliste kiriku altar, mis on mitmest osast koosnev. Ka püha õhtusöömaaeg kindlasti. Samuti Iiob ja Aabraham. Vana Testamendi lood on palju inspireerinud. See oli küllalt pikk periood, kui ma neid testamentlikke maale tegin. Usuteaduse instituudi kabeli altarimaal on ka oluline – õppijad harjutavad selle juures. Ma tegin sinna ka armulauanõud, karika ja leivataldriku, samuti küünlajalad. Ning ka mööbel – palvetamise pingid – ja vitraažaken on minu kavandi järgi tehtud. Veel võib nimetada muusikaakadeemia oreli tiibade kujundust.

Miks religioonid omavahel läbi ei saa?
Üks arusaamatus on maailmas see, et religioonid peaksid olema üksteise suhtes sõbralikud, kuid nad ei ole. Seda põhjustavad bioloogilised instinktid. Minu maa, sinu maa. Loomadel on vaja äraelamiseks oma territooriumi, et saaks süüa ja sigida. Inimesed ei ole nendest probleemidest ilma, ka inimestel on vaja süüa ja sigida. Põhjus on ikka ahnus ja kadedus. Kui sul on elementaarne juba olemas, peaks püüdma sellega piirduda, sest loosung «Kõik on minu!» hävitab head suhted ja sõpruse.

Sa said esmaspäeval 80aastaseks. Ütlesid mulle kunagi, et elamine võtab väga kaua aega. Mis on selle pika aja jooksul kõige meeldivam olnud?
Kõige meeldivam on see, et ma nii vanaks olen elanud! (Naerab – J. M.) Õnneks olen pääsenud vangilaagritest, piinamistest, mõnitustest, näljast, mille all ometi nii palju inimesi on kannatanud. Nüüd on võimalus mulle antud elule rahulikult tagasi vaadata ja loomulikult ka tulevikuplaane teha.
Janek Mäggi

Jüri Arrak
Eesti maalikunstnik, graafik ning metalli- ja filmikunstnik.
Sündinud 24. oktoobril 1936 Tallinnas.
Lõpetanud 1955 Tallinna mäetehnikumi, õppis aastast 1961 Eesti riiklikus kunstiinstituudis, lõpetas selle 1966 metallehistöö erialal.
Aastast 1969 vabakunstnik ja kunstnike liidu liige.
Teinud Halliste kiriku altarimaali ja usuteaduse instituudi kabeli altari koos kujundusega.
Pälvinud aastal 2007 EELK Teeneteristi III järgu ordeni ning 2015. aastal Tallinna piiskopliku toomkoguduse Maarja medali ja kultuuripreemia.
On pühendunud religioosse mõtlemise ja oskusega vaadata maailma sügavuti. Kasutanud oma loomingus kiriku ja religioosseid sümboleid ning temaatikat.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)