Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Jüri Arrak jõudis usuni kunsti kaudu

19.10.2011 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Kunstnik ja tema looming. Jüri Arrak ja tema värske maal «Viimane õhtusöök».  Tiiu Pikkur
24. oktoobril saab 75aastaseks eesti maalikunsti grand old man Jüri Arrak. Mees, kes on diplomeeritud metallikunstnikuna kujundanud populaarse ukselingi, loonud ehteid, graafikat, olnud filmikunstnik jne, jne. Ometi on ta suurima tuntuse võitnud maalikunstnikuna, kelle stiil juba kaugelt tuttav on.

Arrakuni jõudmiseks tuleb tõusta 110 trepiastet üles – Tallinna südalinna ühe viiekorruselise maja katusekambris ehk kuuendal korrusel on paiknenud juba üle kolmekümne aasta kunstniku ateljee. Ise läbib ta seda teed mitu korda päevas. Kas see on ka hea füüsilise vormi üks põhjusi?
«Siin on vaikne koht, ainult tänavamüra kostab väheke, see aga ei häiri,» kiidab ta oma ateljeed, mis kunagi maja katusele tuletõrje vaatluspunktiks ehitati. Seintel maale eri aegadest, hulgaliselt perefotosid, riiulitele ladustatud maalid ja veelkord maalid. Ruumi keskel troonib suur püha õhtusöömaaega kujutav teos. See saab olema Tallinna kunstihoone galeriis juubelinäituse keskseks maaliks.
Kunsti tegemise lõputu töö
«Ma olen sündinud pangas,» teatab kunstnik rõõmsalt, kui eluteest rääkima hakkame. Kunagine Sakala tänava sünnitusmaja hoone kuulub nüüd Eesti Pangale. Gümnaasiumiharidusega ema oli sekretärina töötanud ka riigikantseleis. «Mul on isegi Pätsi nimekaart, mille ema alles hoidis!» Ema abiellus riigiteenistujast leskmehega, kel oli kaks poega – Arno ja Henno. Arnot viis sõjakeeris USAsse, kus ta töötas teadlasena ja kooliõpetajana ning nüüd pensionipõlve peab. Henno on tuntud graafik, teda peab Jüri oma esimeseks õpetajaks.
Pärast mäetehnikumi lõpetamist teenis Jüri aega Leningradis, sõjaväest vabanenud, jäi sinna taksojuhina tööle. Siis hakkas Henno Jürile kirja teel joonistamist õpetama ja venna õhutusel ta asuski 1961. aastal Tallinnas kunstiinstituudis metallehistöö eriala õppima.
«Maali ma ei saanud astuda, sest ma ei osanud maalida. Mul oli valida, kas skulptuur või metall, neis maalieksamit ei olnud. Sain sisse ja hakkasin kohe linooli lõikama ja hiljem ka maalima. Oma erialal spetsialiseerusin ehetele.»
Ent soov kujutavaks kunstnikuks saada oli suur. Venna eeskuju tõmbas graafika poole ja 1969. aastal võeti ta kunstnike liitu just graafika sektsiooni. Liitu astumise tingimuseks oli personaalnäitus, ent vaba ruumi ei leitud. Arrak võeti liikmeks ja näitus lükkus aasta edasi. «Mõtlesin, et nüüd olen kunstnike liidus sees ja teen hoopis maalinäituse.»
Need olid aga tolle aja kohta üsna erilised maalid – Arraku tuntud märkinimesed andsid oma tulemisest teada. Näitust maha ei võetud ja noor kunstnik leidis, et on saanud jala ukse vahele. «Mind jäeti rahule, leiti, et see on minu vorm. Ironiseeriti küll, et teerulli alt läbi käinud inimesed jne. Mul oli sest ükskõik.» Edasi tulid uued näitused – maal, graafika ja ka ehted. Oma stiil hakkas üha enam välja kujunema.
Jüri Arrak on teinud ka filmikunstniku rasket tööd. Joonisfilmi «Suur Tõll» teame kõik, ent ta on olnud ka kahe mängufilmi, «Metskapteni» ja «Gladiaatori» kunstnik-lavastaja.
«Kunsti tegemine on lõputu töö, kuni surmani. Evald Okas on tüüpiline näide, kes töötas ka haiglas. Kunstnik ei sõltu õnneks töökohast, sa võid alati töötada. Mõni hakkab küll lihtsamaid asju tegema, ent loob ikka jätkuvalt.»
Jumal on igavik
Kunstiajaloo tundides räägiti nõukogude ajal ainult kompositsioonist, mitte piltide sisemisest vaimsusest. Arrakut huvitas üha rohkem ka sisu. Piibli luges ta läbi neljakümneselt. «Tasapisi hakkasid mulle selguma testamentlikud sümbolid ja seosed, kristlik õpetus. Tundsin huvi ka budismi vastu. Ma võin praegu öelda, et usutunne sündis inimesele, kui ta sai abstraktse mõtlemise võime,» räägib kunstnik. «Kunsti algus on see, kui inimene tegi esimese kujukese või joonistuse, et mõjutada sellega kedagi. Kui see mulle selgeks sai, siis hakkas kõik ühte rööpasse nihkuma. Sai selgeks, miks on egiptuse või aafrika kunst just selline.
Ma hakkasin visualiseerima oma arusaama sellest religioonist, mis kehtib minu kodumaal – kristlusest. Esimest pilti ma ei mäleta, kuid neid on olnud palju. Näiteks olen maalinud Moosest, graafikas on seitse pilti Vanast Testamendist. Olen maalinud ka kõiki evangeliste. Viimane töö kannab pealkirja «Viimane õhtusöök» ja kujutab püha õhtusöömaaega.»
Tallinna Kaarli kogudusse kuuluv Arrak ütleb, et Jumal on religioosne tunne, teda ei saa kujutada, ehkki seda on püütud teha. «Olen nimetanud iseenda jaoks Jumalat kui igavikku. Aga kuidas kujutada igavikku? Meie tajume maailma universumi piirides. Kui Jumal lõi universumi, siis meie mõistus ulatub universumi piirideni. Kui palju universumeid aga Jumal lõi, me ei tea.
Minu jaoks ei ole universumitevahelist informatsiooni olemas, on ainult universumi piires. Sümboolselt võib nimetada universumit ka paksuks raamatuks, mida inimkond loeb koos oma targemate peadega ja iga läbiloetud lehekülje eest on tasuks Nobeli preemia. See on minu kui kunstniku nägemus.»
Juubeli puhul korraldab Arrak kaks näitust. Tallinna kunstihoone galeriis (7.–18. detsembrini) on maalinäitus «Vertikaal ja horisontaal» kahes ruumis. «Nagu ristil on horisontaal- ja vertikaalpuu, on näitusel esimene ruum n-ö horisontaalpuu, seal on inimestevahelisi suhteid kujutavad maalid. Tagumine ruum on vertikaalpuu, s.o inimese ja Jumala vaheline suhe.» Tartu kunstimuuseumis (30.11.11–29.01.12) eksponeerib kunstnik näitusel «Joonistades läbi aja» ülevaate oma joonistustest.
Jüri Arrakut näeb avalikkuses harva üksi, ikka koos oma psühholoogist abikaasa Iviga. Ka Ivi maalib, tema lemmik on akrüültehnika. Tal on olnud kuus isiknäitust ja septembris avati Eesti saatkonnas Helsingis Ivi ja Jüri Arraku ühine graafika- ja maalinäitus.
Tiiu Pikkur

Jüri Arraku töid
Halliste kiriku altarimaal – 1990
Usuteaduse instituudi kabeli altarimaal ja sisekujundus – 2000
Muusika- ja teatriakadeemia orelitiibade maalid – 2000
Kolga-Jaani kabeli altar ja laemaal – 2008

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)