Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Jüngritel veel jalgu pesi …

19.04.2019 | | Rubriik: Kirikuelu
jalgu_pesiHosios_Loukas

Jeesus peseb jüngrite jalgu. Hosios Lukase klooster (Kreeka), mosaiik narteksis (11. saj algus). https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Hosios_Loukas_(narthex)_-_North_wall_(Washing_the_feet)_02.jpg

Suure nädala jumalateenistused on kõik omanäolised. Neil omandab liturgiline anamnees (meeleskandmine) täiesti ainulaadsed mõõtmed. Jumalateenistustel leiab aset minevikusündmuste representatsioon, taasajastamine, mille käigus lausa tund-tunnilt elatakse läbi lunastusloolisi sündmusi.
Väga kaalukate sündmuste ahelas on pisut tagaplaanile jäänud üks mõjukamaid hetki kannatusloos. Evangelist Johannes kirjeldab oma evangeeliumis seda, kuidas Jeesus oma maise elu eelviimase päeva õhtul pärast paasasöömaaega pesi jüngrite jalgu (Jh 13:1–5).

Jalgade pesemine juutluses
Elukeskkonnas, kus valdavalt kanti sandaale või käidi suisa paljajalu, oli jalgade pesemisel väga suur tähtsus. Peremehe kohustus oli teekäijatele ja külalistele pakkuda vett jalgade pesemiseks. Nii kutsub Aabram Vanas Testamendis kolm tundmatut Mamre tammikusse puhkama, ennast kõige kuumemal päevaajal kosutama, pakkudes neile võimalust pesta jalgu (1Ms 18:4); Egiptuse asevalitsejaks tõusnud Joosep laseb oma kojaülemal reeturlikud vennad viia oma majja ning pakkuda neile vett jalgade pesemiseks (1Ms 43:24) ning Gibea linnas elanud võõras mees annab leviidile öömaja ja vett jalgade pesemiseks (Km 19:21).
Vanast Testamendist leiame viiteid sellele, et jalgade pesemine moodustab osa rituaalse puhtuse saavutamise protsessist. Aaron ja ta pojad ei tohi astuda enne kogudusetelki, kui nad on spetsiaalses vaskses pesunõus pesnud oma käsi ja jalgu. (2Ms 30:21; 40:31)
Jalgade pesemisele kui külalislahkuse ning hoolitsuse märgile viitab ka Uus Testament. See on üks tunnuseid, mis eristab koguduses „tõelisi leski“ (1Tm 5:3) nendest, kes soovivad lihtsalt koguduse kulul elada. Leseseisuse vääriliseks loetakse need, kes muu hulgas on „pühade jalgu pesnud“ (1Tm 5:10).
Hästi on tuntud lugu sellest, kuidas variser Siimon kutsub Jeesuse enda juurde sööma ja patune naine tuleb tema jalgu pisaratega kastma, juustega kuivatama ning kalli salviga salvima (Lk 7:36–50). Variser, soovimata laskuda temaga liiga lähedasesse kontakti, jätab Jeesusele osutamata elementaarse külalislahkuse. Jeesus ütleb talle: „Ma tulin sinu majja, sa ei andnud minu jalgade jaoks vett, tema on aga pisaratega mu jalgu kastnud“ (Lk 7:44).

Jeesuse tegu
Jeesus talle omaselt võtab kõikidele tuntud praktika ning annab sellele uudse sisu ja tähenduse.
Jeesuse ajaks oli jalgade pesemisest saanud pisut vastuolulise tähendusega toiming. Ühelt poolt oli tegemist ühega kõige madalamatest töödest majapidamises, milleks kasutati tavaliselt mittejuutidest orje. Juudist ori ei olnud kohustatud kellegi jalgu pesema, kuigi 1Sm 25:41 on viide, et Abigail on vabatahtlikult selleks valmis, muu hulgas pesema Taaveti jalgu.
Rabi Shimon bar Yochaile omistatud Mekhilta-traktaat märgib heebrealaste orjaks ostmise sätet (2Ms 21:2) kommenteerides, et 3Ms 25:39 kohaselt („Sa ei tohi tema peale panna orjatööd“) ei ole orjaks müüdud juut kohustatud oma isanda jalgu pesema, tema jalatseid jalast võtma, pesutarbeid sauna kandma jne.
Jeesus on vaieldamatult teadlik sellest tavast, kuid ta alandab ennast vabatahtlikult orja tasemele, vöötades ennast rätikuga. Midraš Yalkut Shimoni ütleb 1Ms 21:14 kohta, et Aabram saatis Haagari minema ning sidus talle mantli vööle, et oleks teada, et ta on orjatar.
Teisalt on jalgade pesemine olnud teatud grupikuuluvuse või perekondlike sidemete väljendamise vahend. Mišnatraktaat Ketubot näib viitavat sellele, et õpilaste kohus oli õpetajate jalgu pesta. Ka viitab see rabi Huna sõnadele, mille kohaselt naine, kes on majja toonud neli orjatari ja võib ilma midagi tegemata istuda, peab ometigi peremehele veini segama, tema voodi üles tegema ning tema nägu, käsi ja jalgu pesema. Traktaadi Qiddushin kohaselt on pojad ja tütred kohustatud oma isa jalgu pesema.
Jeesus annab jalgade pesemisega teenimisvalmiduse eeskuju. Tema, kes on õigusega Õpetaja ja Issand, loobub sellega kaasnevast aust ning teeb vabatahtlikult tööd, milleks isegi israeliidist orja ei saanud sundida. Ta ütleb oma tegu kommenteerides: „Kui nüüd mina, Issand ja Õpetaja, olen teie jalgu pesnud, siis tuleb teilgi pesta üksteise jalgu, sest ma olen teile andnud eeskuju, et teiegi teeksite nõnda, nagu mina olen teile teinud“ (Jh 13:14–15).

Liturgiline sündmus
Johannese evangeeliumis leiduvast käsust innustatuna jätkas kirik Jeesuse praktikat. Jalgade pesemist mainib esimesena Tertullianus (145–220), siiski täpsustamata, kes ja kuidas seda praktiseeris. Jalgade pesemist tunti 4. saj Milanos ning sellele viitab ka Augustinus. Rooma kirikusse jõudis jalgade pesemise talitus 8. saj.
Tänases katoliku kirikus on jalgade pesemise talitus osa suure neljapäeva õhtusest missast. Selleks väljavalitud isikud (tavaliselt 12) istuvad jutluse järel selleks sobivasse kohta seatud toolidele ning preester koos abilistega läheb nende juurde, valab vett jalgadele ning kuivatab jalad. Sellel ajal lauldakse antifoone, mille sõnad pärinevad Johannese evangeeliumist. Esimene neist kõlab: „Mandatum novum do vobis, ut diligatis invicem“ (Ma annan teile uue käsu, et te üksteist armastaksite). Sõnast mandatum on tuletatud suure neljapäeva nimetus inglise keeles – Maundy Thursday.
Viimase ajani valiti talituseks välja vaimuliku seisuse esindajad või vähemalt mehed. 2013. a muutis paavst Franciscus oluliselt senist praktikat, pestes Rooma noortevanglas kahe naise ja muslimi jalgu. Alates 2016. a on preestrid üle maailma pesnud nii meeste kui ka naiste jalgu, väljendades sellega katoliku kiriku kaasavat suundumust.
Ka õigeusu kirik tunneb jalgade pesemist suure neljapäeva liturgia osana. Piiskop peseb 12 preestri jalgu, iguumen oma kloostri 12 munga jalgu. Jalgade pesemine leiab aset liturgia lõpus enne äralaskmissõnu. Vene õigeusu kirikus jäi jalgade pesemise talitus 20. saj unarusse, patriarh Kirill taaselustas selle 2009. a suurel neljapäeval.
Õigeusu kirikus on jalgade pesemisest saanud omalaadne liturgiline draama. Diakon loeb evangeeliumist aeglaselt (vajadusel lõike korrates) jalgade pesemise lugu ning vaimulikud esindavad Kristust ja apostleid. Piiskop võtab endalt ise ametiriided seljast, vöötab ennast linase rätikuga ning valab vett vaagnasse. Diakon lõpetab evangeeliumi lugemise sel kohal, kus algab dialoog Jeesuse ja Peetruse vahel. Peetruse sõnu ütleb positsioonilt kõrgeim preester, piiskop loeb Jee­suse sõnu. Jalgade pesemise järel riietub piiskop samuti ise ametiriietesse ning loeb evangeeliumi lõpuni. Youtube’ist on kõikidel huvilistel võimalik leida hulgaliselt videoid sellest talitusest.
Jalgade pesemist tunnevad ka mitmed protestantlikud liikumised. Luterlikes, anglikaani ja metodisti kogudustes on see tavaliselt seotud samuti suure neljapäevaga, kuid seitsmenda päeva adventistid, nelipühilased, anabaptistid ja mõned pietistlikud grupid praktiseerivad jalgade pesemist armastusteona üldises tähenduses.
EELK jumalateenistuste käsiraamat annab meiegi vaimulikele võimaluse pesta suure neljapäeva missal koguduseliikmete jalgu. Kas seda on ka mõnes koguduses praktiseeritud, ei oska nende ridade autor öelda. Samas on tegemist äärmiselt kõneka toiminguga, mis aitaks sügavamalt mõtestada teenimisameti tähendust.
Joel Siim,
Tallinna Toomkoguduse abiõpetaja

Kristus ütleb: Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, ja kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu. (Lk 10:16)