Esileht » Arvamused » Arvamus »

Jüngriks saamise ja olemise otsingul

28.10.2020 | | Rubriik: Arvamus
Kristjan Luhamets.

Jeesuse jüngriks olemine on ristiinimese jaoks aegumatu tähtsusega. Jeesus kutsus õpila­sed oma kuulutuse kaas­töö­listeks ja aitas neil saada enda töö jätkajateks, seetõttu on meil vaja õpilaseks olemine ka enda jaoks korduvalt läbi mõelda. Jeesuse jüngrikoolitus viib mõtted jüngri karakteri kujundusele. Mis leidis jüngri­tega aset Jeesuse järgimise käi­gus? Mida me saame õppida? 

Kutse saamine; valmisolek vastata kutsele ja isiklik otsus­ta­mine; kuidas lahendada enda jaoks Kutsujaga samastumise vajadus?; pidev õppimine; kut­su­jalt saadav lohutus kahtlus­te ja inimlike salgamiste kor­ral; kas võib leida jüngri mudel­karaktereid või mitte? Need märksõnad ja küsimused on isik­liku läbimõtlemise jaoks lootu­ses, et see väljavõte konve­rentsil arutatust aitab misjoni­ülesande mõistmisele kaasa. 

Kui Jumal kutsus Aabra(ha)­mi ja seejärel ühe rahva, Iisrae­li, siis leidis aset uue loomuse sündimine. Kui Jeesus kutsus el­lu ja rajas ühe rahva, risti­rah­va ehk Kristuse nime kand­va rahva, ka siis toimus ühe uue loomuse sündimine. Selle kut­su­mise selgroo moodustab­ki jüngriks saamise ja olemise jät­kuv protsess, milles me osaleme ja milles ka vastutust kanname.

Johannese kutsemeelepa­ran­duse ristimisele eelnes Jee­suse kõnele Jumala kuningriigi ligitu­le­misest. Kaalul on ini­mes­te patud ja nende tagajär­jed ning võimalus saada pat­tu­de andestust. Meele­pa­ran­­dus rajab eelduse evan­gee­liumist osa saamiseks. Jeesus alustas Jumala kuning­riigi evangeeliumi kuuluta­misega (Mk 1:14–15) ning te­ma kogu inimest hõlmav hoolit­sus sisaldas ka haigete terven­da­mist. Jüngrid said seda jälgida ja midagi ka õppida.

Jeesuse töös saame tingli­kult eristada õpetamist ja kuu­lutust. Sünagoogides oli rõhk juba tead­likumate inimeste õpeta­mi­sel (kr didaskein) ning vabas õhus olles kuulutamisel (kr ke­rüssein). Kommunikatsioon puu­du­tas sotsiaalselt ja kultuu­rili­selt erinevaid inimesi erine­val vii­sil.

Jumala poolt ette nähtud inimeste tööle kutsumisel ilm­ne­vad ajaloolised juured. Juba Mk 1:16–20 esitatud muster meenutab Eelijat, kes kutsus oma töö jätkajaks Eliisa, kes jättis veised ja jooksis Eelijale järele (1Kn 19:19–21). Jutustused jüngrite kutsumisest Jeesuse poolt võimaldavad järeldada, et jüngrid võivad osa saada nii prohvetitele sarnasest karis­mast kui ka nende saatusest. Karisma saamine võib olla meeldiv, saatusest tahaks nagu eemale hoida! Ent mõlemad on jüngri karakteri kujunemise jaoks olulised. Jüngriks olemine tähendab muudatust eluviisis ja ka harjumuspärase väärtus­süsteemi vahetust.

Õpilaseks olemine tähendab õpetaja meelelaadi omanda­mist, see eeldab elamist õpeta­ja eeskuju mõjuvallas. Seetõttu võib ka otseselt tõlkida, et Jeesus tegi ehk valmistas kaks­teist jüngrit. Jeesus õpetas es­malt kergemaid teemasid. Ent siiski, lugedes näeme, kui­das tasapisi võttis kuju ka arusaam, et jüngriks olemi­sega peab kaasnema valmidus kannatuseks.Niisiis, iga üksik­isik ja ka kirik olgu valmis kan­natama Jumala sõna ehtsa kuu­lutamise tagajärgede pärast.

Jeesus riskis, kui ta läkitas oma „valimi“ iseseisvale töö­le, ent kahekaupa välja saat­mi­ses peitus hingehoidlik mu­del igasuguse vaimuliku töö jaoks: töötegija vajab kaas­­kristlase toetust ja saab sel­lega arvestada. Õpetaja andis õpilastele pauna ja raha asemel kaasa kaks omadust: meelevalla ehk väe teha tööd ja rahuliku meelelaadi lahkuda sealt, kus neid vastu ei võeta.

Meie vajame neid omadusi, sest neist on meil alatasa puu­dus. Meenutame, kuidas 70 jüngri viimane sõna evangee­liumi hüljanud linnadele kutsus nende elanikke järele mõtlema – ometi teadke, et Jumala kuning­riik on lähedal (Lk 10:11). Seega, vastutus on kuuljatel. Siiski, tüdimuse korral kinnita­gu meid teadmine, et omakohu­se täitnud jünger ei ole läbikukkuja.

Üks Jeesuse korraldatud va­he­eksam oli jüngrite meelelaa­di kontroll, mida ma nimetan kuulsuseprooviks. Kuidas mõ­jub kaaskonnale Jeesuse pi­dulik sissesõit Jeruusalemma (Mk 11:1–11)? Markus räägib rahva reaktsioonist, ent ei ava jüngrite sisemaailma. Kuidas kanda oma õpetajale langevat sära ilma püüdeta näidata seda enda omana? Samuti küsimus, kuidas ära seedida Inimese Po­ja tulemise arusaamatut pers­pektiivi Mk 13:26–27 valgel.

Jüngreid tabas kokkupõrge reaal­susega ja suurima ka­t­su­muse – kaotuse praktika – läbimine. See oli Jeesuse kan­­na­tusloos osalemine ja Mes­siaks usu­tu surma tõdemine. Ent evan­geeliumide jutustuste lõ­pul avatakse lugejale Jeesuse surnuist üles äratamisele järg­nenud ilmumised. Sellest ül­latusrõõmust sai algkogudu­se va­nimate usutunnistuslike vor­melite aines, teoloogia ja kuu­lutuse praktika. Meil on vaja ikka ja jälle läbi mõelda oma seesmised hoiakud, et lasta muuta oma kõrget meelevalda püüd­lev meelelaad Kristuse ees­kujul teenimisele suunatud meelelaadi sarnaseks.

Artikli aluseks on 22. oktoobril usuteaduse instituudis toimunud konverentsil „Evangeelium ja isiku kujunemine. Jünger ja misjon Uue Testamendi val­gu­sel“ peetud ettekanne.

 

 

 

 

Randar Tasmuth,

EELK UI Uue Testamendi professor

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)