Esileht » Teated ja Kuulutused » Teated »

Jumalateenistusest ja palvusest

25.03.2020 | | Rubriik: Teated

Teatud ajad on sobivad mõningate teemade puudutamiseks. Praegu möllava koroonaviiruse tõttu on Eesti vabariigi valitsus keelanud jumalateenistuste pidamise kirikus, aga pühakodasid tohib avatuna pidada, on koguni soovitav. Peapiiskop on määranud ka palvepäevad ning andnud nendeks piiblitekstid. See aga tekitab osas inimestes segadust. Mis on siis jumalateenistus ja kuidas saab kirikutes pidada palvusi, mis on justkui keelatud?

Selles segaduses on süüdi 100 aastat ja rohkemgi vana mõtlemine ning terminoloogia. Meie praegu kehtivas agendas on juttu jumalateenistusest armulauaga ja jumalateenistusest ilma armulauata. Selles ütlemises ongi kurja juur. Küsisin paarilt teoloogiat õppinud inimeselt, mis on konstitutiivne jumalateenistuse juures. Vastus oli selge: Jumala sõna ja sakrament. Seega ilma armulauata talitus ei ole jumalateenistus, vaid on palvus. 

Jumala sõna on nii või teisiti iga kristliku talituse juures, olgu see pühakirja lugemine või tõlgendamine, palve või kirikulaul, aga sakrament (armulaud, püha õhtusöömaaeg, leivamurdmine, osadus kristlikus armastuses, ka ristimissakrament) võib jääda kirikus pühitsemata, sest see tähendaks ka inimlikku osadust, mis tähendab võimalust kokkupuuteks ja üksteise nakatamiseks, samuti armulauariistade kaudu nakkuse edasiandmiseks. 

Kuigi armulaua kaudu nakkuse edasiandmine on võimatu (vastupidi arvamine tähendaks nõrka usku), pealegi kasutatakse armulaua pühitsemise juures hõbedast anumaid, aga hõbe tapab kõik bakterid ja viirused, kuid armulauast võtavad osa erineva usuga inimesed ja pühakiri ütleb selgelt, et inimesi kiusata ei tohi.

Agendas nimetatud „jumalateenistus ilma armulauata“ on ühemõtteliselt palvus, mida võib pidada väga erineval moel. Seda peapiiskop soovitabki eriti rasketel aegadel pidada ja see ei tekita mingit nakkusohtu osalejatele. Lisaks võib vähemalt vanemate pühakodade puhul rääkida Fanny de Siversit tsiteerides „mateeriasse kootud palvest“, s.t kirikutes on nii palju palvetatud, et minu usku mööda ei saa kirikus olla koroonaviirust. 

Palvetamine oma kodus, metsas või pühakojas on tervislik nii palvetajale kui tema lähedastele ja palvuste pidamine nii peapiiskopi üleskutsel kui ilma selleta on kasulik kogu rahvale, nii usklikele, nõrga usuga või omamoodi usuga inimestele kui ka uskmatutele.

Peeter Kaldur,

Jõhvi koguduse õpetaja

Teemad:

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)