Jumalateenistuse muutmine liturgiauuenduse käigus

19.03.2008 | | Rubriik: Määratlemata

Eelmises artiklis («Jumalateenistusest ja selle uuendamisest», EK nr 11, 5. märts 2008) kirjutasin, miks jumalateenistuse uuendamist on vaja ja kuidas see suhestub meie kultuurikontekstiga. Täna käsitlen seda, milles siis liturgiakomisjoni algatatud jumalateenistuse uuendus seisneb.

Jumalateenistuse keskmes on lutrlikus kirikus Jumala Sõna ja sakrament. Foto: Hannes Heinsar
Kõigepealt tuleb märkida, et jumalateenistus ei muutu uuenduse käigus tavalise koguduseliikme jaoks just eriti palju. Mõned osad on vahetanud oma kohad, ühed palved muutunud pikemaks, teised lühemaks.
Koguduseliiget puudutab ilmselt enim missamuusika uuendus, kuid samas püsib kogudusel alati võimalus kasutada seni kehtivat jumalateenistuse muusikat. Koostöös organistiga on kindlasti võimalik ka selgeks õppida uus muusika. Kuid muusika kohta pole ma pädev arvamust avaldama, sest see on kirikumuusikute rida.
Jumalateenistuse uuenduses on komisjon pakkunud välja mitu muutmisvõimalust. Piiratud ruumiga ajaleheartiklis ei saa ma neid kõiki piisava põhjalikkusega käsitleda. Seepärast peatun üksnes olulisemate ja silmatorkavamate muudatuste juures.
Muudatused liturgilises tervituses
Teenistuse kulus toimuvad liturgiakomisjoni eelnõu kohaselt järgmised muutused.
1. Alguslaulu ja algussalmide järel lauldavale «Gloria Patrile» (koguduse lauldav osa: «Nõnda kui alguses oli, nüüdki on ja jääb igavesest ajast igavesti. Aamen») järgneb vaimulikupoolne tervitus.
L (liturg): Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.
K (kogudus): Aamen.
L: Issand olgu teiega.
K: Ja sinu vaimuga.
Kui mõelda senisele praktikale, siis siiani oli sarnane tervitus Gloria (L: Au olgu Jumalale kõrges. K: Au, kiitus olgu igavest…) järel, põhjendusel, et see on esimene koht jumalateenistuses, kus pastor koguduse poole pöördub. Katoliku kiriku ajaloos andis piiskop selles kohas esimest korda sõna teenivale preestrile ja seetõttu oli tervitus siin põhjendatud. Katoliku kiriku jumalateenistuse reform on asetanud tervituse jälle jumalateenistuse algusse (ja vähendanud muude tervituste hulka jumalateenistuses), kus on selle sisuline koht, ja sama on tehtud ka mitmetes evangeelsetes kirikutes. Sellise praktikaga liitub ka liturgiakomisjon.
Kui läheneda jumalateenistusele kui tervikule, siis oleks minu hinnangul loogiline, et pastor tervitab kogudust siiski jumalateenistuse alguses.
Tervitus vihjab sellele, et kogudus on koos Issanda nimel, ja koguduse vastus sellele, et ka kirikuõpetaja vajab Issanda tuge. See, et kogudus vaimulikku sinatab, vihjab vennalikkusele ja perekondlikkusele. Eelnõu pakub välja ka võimaluse, et kirikuõpetaja liturgilise tervituse järel (või enne jumalateenistust) selgitab jumalateenistust ja selle üksikasju, mis on igati hea ja vajalik, sest sageli vajavad inimesed rohkem selliseid selgitusi.
Patutunnistus
Patutunnistuse osa jääb sisuliselt samaks, nagu praegu on. Siin jäetakse võimalus kutsuda pihilised altari ette ja samas võivad nad jääda ka kohtadele. Pihilistele võib pidada kõne, aga selle võib ka pidamata jätta. Ainus võimalik muudatus on seoses «Issand halasta» (kyrie) laulmisega, mida võib teha nii vahetult pärast patutunnistust kui ka pärast absolutsiooni (pattude andeksandmist).
Põhjus on selles, et selle vormeliga tervitati Rooma riigis keisrit, kui ta läks templisse, tsirkusesse või teatrisse. Kristlased võtsid terminoloogia üle, vihjates sellele, et Kristus on maailma valitseja. Seega «Issand halasta» osa jumalateenistusest on Issanda ülistamine ja samas palves pöördumine Jumala poole. Seega ei ole tegu patutunnistuse osaga.
Kyrie kolmekordne laulmine vihjab pühale Kolmainsusele ja see tava juurdus alles 8. sajandil. Kyrie sidumine patutunnistusega toimus ennekõike Calvini mõjul. Siis hakati ka gloria’t (Au olgu Jumalale kõrges) mõistma vastusena absolutsioonile. Samas jätab uus eelnõu siin kogudusele vabaduse jätkata senist praktikat.
2. Jumalateenistusel loetakse kolm piibliteksti, neist esimene Vanast Testamendist, mille lõpus liturg ütleb:
L: See on Jumala sõna.
K: Tänu olgu Jumalale.
Järgneb muusika või lühike mõtisklusvaikus, mida on vaja selleks, et kirjakoha üle oma hinges mõelda.
Teine lugemine on epistlist (Uue Testamendi kirjast), millele järgneb samasugune liturgiline vastus ja päevalaul.
Seejärel lauldakse «Halleluuja», sellele järgneb evangeelium, mille lugemise lõppemise järel lausub liturg:
L: See on püha evangeelium. (Või: See on Issanda sõna.)
K: Kiitus olgu Sulle, Kristus.
Nüüd on koht jutluseks ja sellele järgneb usutunnistus.
Rõhk jumalateenistuse sõnaosal
Lugeja on võinud märgata, et selles osas on jumalateenistuses olulisi muutusi. Kui seni lõhestasid usutunnistus ja rahusoov piiblilugemised ja jutluse teksti ettelugemise ajaks võis esimene piiblikoht juba ununenud olla, siis nüüd on loetavad pühakirjakohad üksteise lähedal ja moodustavad omamoodi terviku. Jutluses saab kergemini kõiki kolme piiblikohta käsitleda, sest need on inimesel värskemalt meeles.
Usutunnistuse järgnemine jutlusele tuleneb sellest, et jutlust mõistetakse Pühakirja juurde kuuluvana. Usku ei tunnistata mitte jutluse peale, vaid ikka Jumala Sõna peale. Sellise kompaktse terviku loomisega rõhutatakse jumalateenistuse sõnaosa, mis on luterluses väga oluline.
Samuti kaovad ära kantslist jutluse järel loetavad teated järgmiste jumalateenistuste kohta, mis asetuvad jumalateenistuse lõppu. Tegu on igati loogilise vangerdusega, sest jumalateenistuse lõpul on sobivam kutsuda inimesi taas kirikusse tulema. Enne armulauda loeti vanasti teateid sel põhjusel, et osa kogudusest ei tulnud armulauale ja jumalateenistuselt lahkuti armulaua ajaks.
Tänapäeval on inimesed jumalateenistusel ju ikka selle lõpuni (ka need, kes ei tule armulauale) ja seega võib teated ette lugeda jumalateenistuse lõpus. Küll aga toimuvad usutunnistuse järel mälestamised ja loetakse ette eestpalveteated, milleks on siin igati sobiv koht.
Pikem armulaua seadmispalve
3. Järgmine suurem muudatus on seotud armulauaosaga – armulaua seadmispalvet on muudetud pikemaks. Tegu on vana ja traditsioonilise armulaua seadmispalvega, mida tasub järgida. See kestab ajaliselt 4–5 minutit.
Armulaua seadmise sõnad on seotud palvega, milles palutakse, et Püha Vaim tuleks meid uuendama leiva ja veini läbi, et need oleksid meile Kristuse Ihuks ja Vereks. Sellist epikleesi-palvet kasutati alates 4. sajandist armulaualiturgias. Epikleesi sisu luterlikus kirikus ei seisne selles, et me palume Jumalal muuta armulauaande, vaid et ta muudaks meid, et me võtaks vastu Kristuse ihu ja verd.
Samuti liitub armulaua seadmispalvega anamnees ehk Jumala suurte tegude ja Kristuse elu meenutamine, mis on kaunis, kõlav ja Jumalat ülistav palveosa.
Nende palvete läbi saab armulauaosa rõhutatud ja igal ristiinimesel on kasulik palvetada enne armulauale tulekut. Pärast meieisapalvet on võimalus soovida üksteisele kättpidi Jumala rahu – see rõhutab osadust ja kommunikatiivsust.
Armulauale tullakse pärast «Agnus Dei» laulmist (Kristus, Jumala Tall…). Tänu sellele ei pea vanemad ja kehva tervisega inimesed nii kaua altari ääres seisma ning armulaual käimine muutub sujuvamaks. Liturg kutsub eelnõu kohaselt inimesi armulauale vastavate piiblisalmidega. See annab ka kirikuvõõramale inimesele selguse, millal tulla armulauale.
Palveelu muutub mitmekesisemaks
Olulisem muudatus jumalateenistuse uuenduses on see, et igaks pühapäevaks või kirikupühaks on kirikuõpetajale mõeldud käsiraamatus toodud ära pühapäeva prooprium (vahelduv ehk muutuv tekst), s.t pühapäeva piiblikohad, pühapäeva psalm, paar-kolm päevapalvet jumalateenistuse algusse (mis on sõnastatud tänapäeva inimesele mõistetavamal kujul ja mille seast saab pastor sobiva valida) ning missa lõpus lauldav palve. Samuti on rikkalikult toodud kaasaegsemas keeles kirikupalveid. Seega muutub jumalateenistuse palveelu mitmekesisemaks ja inimesi kõnetavamaks.
Igaks pühapäevaks ja pühaks on pakutud lähtuvalt pühapäeva teemast vaimulikule laulusoovitusi, mis teeb jumalateenistuse laulude valimise lihtsamaks.
Välisriikide kirikud, milles olen käinud jumalateenistusel (Soome, Saksamaa, Rootsi), on üldjuhul oma jumalateenistust uuendanud samal viisil, nagu liturgiakomisjoni eelnõu ette näeb, ja seetõttu olen tundnud end seal küllalt koduselt. Jumalateenistuse uuendamisega liitub seega ka oikumeeniline perspektiiv.
Väidan kokkuvõttes, et liturgiauuendus järgib igati kaasaja protestantliku missa loogikat ja liitub samas vanakirikliku traditsiooniga. Jumalateenistuse keskmes on luterlikus kirikus Jumala Sõna ja sakrament ning need keskmed joonistuvad senisest paremini välja. Muutused on olemas, kuid need pole nii suured, et nendega kaasa ei saaks minna, samas on need muutused põhjendatavad ning toovad loodetavasti teenistuse meile lähemale.

 

Kaido Soom,
teoloogiadoktor

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)