Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Jumalat ei pea tõestama või põhjendama

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Rm 11:33–36

Keegi on öelnud, et inimesest ei saa rääkida ilma Jumalast rääkimata, ja vastupidi. Need mõisted on omavahel tihedalt läbi põimunud. Meie elus on ühed olulised suunanäitajad ja majakad õpetajad. Ei ole vahet, kas nad on kooli- või kirikuõpetajad. Sageli jäävadki nad varju ja nende õpilased meenutavad neid harva. Hiljuti sattus minu lugemislauale Toomas Pauli esseeraamat „Uskmatu Tooma lugu“. Tundub, et selles leidub tavalugejale mitmeid viiteid ka antud kolmainupüha jutluse tekstile.

„Tegelikult objektiivset reaalsust meie tavalises mõistes ei eksisteeri, vaid kõik, mida me tunnetame, on vaid osa gigantsest hologrammist … Seega arvab D. Bohm, et A. Aspeckti poolt avastatud kaugusest sõltumatu silmapilk-

ne informatsioonivahetus kahe kvantosakese vahel ei ole midagi muud kui see, et nende kahe osakese vaheline kaugus ise on illusoorne. Seega mingil sügavamal reaalsuse tasandil ei ole need osakesed kui eraldiseisvad objektid, vaid kui üks ja seesama osake … ja kus kvantosakesed pole erinevad objektid, vaid ühe ja sama objekti erinevad „vaated“. 

Kui kogu meie füüsiline maailm koosneb seesugustest kvantosakestest, siis on ju kogu universum kui mingi „vaade“, kui mingi hologramm. Hologrammi iga osa sisaldab endas informatsiooni objekti kui terviku kohta … kus mingil sügavamal tasandil on kõik objektid siin universumis omavahel seotud. Seega näiteks inimajus olevad elektronid on mingil salapärasel viisil ühenduses Andromeda udukogus asetsevate tähtede elektronidega ja veel nii, et „informatsioon“ nende vahel ei kulge mitte 2200 aastat, nagu kuluks valgusel, vaid silmapilkselt. Sellises holograafilises maailmas pole enam ruumi ega aega meie tavalises mõistes. Isegi minevik, olevik ja tulevik eksisteerivad sellises maailmas nagu mingis superhologrammis üheaegselt.“ (Lk 106–107) 

Tundub, et dr T. Paul seostab tuumafüüsikute kobamise kvantosakeste seletamisel ja mütoloogilis-religioosse maailmakäsitluse. Kvantpõimumine (kolmainsus), ideosünkrees (palve) ja teleportatsioon (imed) pole ju võõrad meie Piiblile. Veel enam, need on Jeesuse sõnul meie usu viljad, kui meil seda vaid leiduks sinepiiva elik tolmutera suurusena. Teisalt ei ole oluline, et me peaksime selleks Jumalat hakkama tõestama või põhjendama. 

Viljandlase Heiki Raudla koostatud raamatus „Õpetajat otsimas“ kogunesid inimesed suurele lagedale väljale ja pöördusid Jumala poole: „Kui sa olemas oled, Jumal, siis miks on maailmas nii palju julmust ja kurjust, sõdu ja tapmisi, petmist ja röövimist? Jumal küsis: „Kas teile ei meeldi see?“ „Muidugi ei meeldi see meile,“ vastasid inimesed. „Miks te siis sõdite, tapate, petate ja röövite?“ müristas Jumal.   

Paulus Tarsosest, kelle kirjad pärinevad evangeeliumide-eelsest ajast, on varaseim teadaolev kristlik kirjamees. Tema Rooma kirja 11. peatüki lõpp on tegelikult vanakiriklik epistel – noomitus ehk õpetuskõne – jumalateenistusel ettelugemiseks. Selles leidub ka hümnilaadseid elemente, nagu „Oh seda Jumala rikkuse ja taibu sügavikku!“ (s. 33a); „Kes on Talle midagi enne andnud, et Talle tuleks tasuda?“ (s 35). Antud tekst ise on seletus või selgitus peidus olevast Jumalast. Sageli tänapäeva postmodernistlikud inimesed, kelle suured narratiivid on kokku varisenud, esitavad heal juhul vaid Jumalale süüdistavaid küsimusi. 

Kahjuks on nende uue ajastu mõõtmetest väljas Jumala sügavuse dimensioon. Küllaga leidub aga juba Pauluse ajal vohavat panteismi, sünkretismi ja eklektikat. Jumala „sügavuse“ mõõde, nimetatagu seda 4D-ks, annab inimese tunnetusele, tarkusele ja eksistentsile mõtte ja tähenduse. „Inimene saab Sina kaudu Minaks,“ ütleb juudi teoloog ja filosoof M. Buber oma teoses „Mina ja Sina“ (lk 29; „Ilmamaa“ 2013). Ta jätkab samas lk 71: „Jumalat ei leita, kui elatakse maailmas, Jumalat ei leita, kui maailm hüljatakse. Kes läheb kogu olemusega vastu oma Sinale ja kannab talle kätte kogu maailma olemise, leiab Tema – selle, keda ei ole võimalik otsida. Kahtlemata on Jumal see „täiesti teine“; kuid ta on ka täiesti seesama: täiesti kohalolev. Kahtlemata on ta mysterium tremendum, kes end ilmutab ja jalust rabab; kuid ta on ka enesestmõistetavuse saladus, mis on mulle lähedasem kui mu oma Mina.“  

Hiljuti möödus 105 aastat Villem Reimani surmast. Tema kolleegiumi uues väljaandes „Rahva valgustaja“ ülistab eesti visionäär Piibli raamatu tähtsust, mis on pereksolemise tugevuse tagatis (vt lk 27). Koguduses moodustame Jumala perekonna, kus Jumal on leitav: Isa, Poeg ja Püha Vaim on rikas heldusest ja Tõest, mis teeb meid tõeliselt vabaks. 

Saatku nelipühade Püha Vaim meid jätkuvalt ka selle kirikuaasta pühadeta aega, mis lõpeb lõikustänupühaga. 

Issand, suur tänu, et Sa oled peidus nende eest, kellel on vaid oma Mina! 

 

 

 

 

Peeter Parts, 

Kolga-Jaani koguduse õpetaja