Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumalast võime kõnelda vaid aimamisi

27.04.2010 | | Rubriik: Jutlus

Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju. Tema on oma tahtel meid sünnitanud tõe sõna kaudu, et me oleksime otsekui uudsevili tema loodute seas. Teadke seda, mu armsad vennad! Iga inimene olgu aga kärmas kuulama, pikaldane rääkima, pikaldane vihastama. Sest mehe viha ei soeta õigust Jumala ees. Seepärast pange maha kõik rüvedus ja rohke kurjus ning võtke tasaduses vastu sõna, mis teisse on istutatud ja suudab päästa teie hinge.
Jk 1:17–21   
«Laulge Issandale uus laul, sest Ta on teinud imetegusid!» – nõnda kõlab hüüd kõigi rahvaste seas. Mõnel pool täiel rinnal, mõnel pool salajas, kuid sõnum Jumala vägevatest tegudest on laiali läinud üle kogu maa.
Elame Kristuse surnuist üles tõusmise, surma võitmise järgses ajas. Jeesuse Kristuse tegude ja Püha Vaimu tulekuga on Jumala loomistöö saavutanud oma täiuse. See on kõik, mis võimalik teha: Jumal on loonud vaba tahtega inimese ja ka viisi, kuidas vabast tahtest paratamatult tulevate eksimustega hakkama saada – Ta on eksimuste karistuse ise kandnud ning juhatab meid oma Vaimuga. See on täiuslik maailm, mis tõesti äratab meid lauldes Jumalale kiitust hõiskama!
Jumala loomistöö on täiuslik ja kristlased on selle loomise esimene vili, mis pühitsetakse uudseviljana Jumalale. Ometi ei tähenda see, et iga osake loomisest oleks eraldi võetuna täiuslik. Nende üksinda täiesti puudulike osakeste hulka kuulub ka inimene kõigi oma himude ja hirmudega, patuga, mis Jumalast lahutab.
Inimeste omavahelist ja Jumalast eraldatust ületab suhtlemine. Samas on keel, milles suudame end väljendada, kujunenud lähtuvalt meie meelte tajumisvõimest. Võime ju ette kujutada, et näiteks värvipimedate kogukonnas ei puuduks keeles üksnes värve väljendavad sõnad, vaid see keel pööraks hoopis rohkem tähelepanu ümbritseva vormile. Või milline oleks meie keel, kui suudaksime näha ultravioletset ja infrapunast? Lihtsalt peale vaatamisega ütelda ära lihaleti kauba värskuse või kraanist voolava vee temperatuuri?
Keel ja kogu mõttemaailm lähtub meie meelte tajumisvõimest. Ka Jumalast räägime nendesamade sõnadega, mis me keeles on maailma kogedes välja kujunenud. Ometi oleme ära tundnud, et oma keele ja tajudega ei suuda me Jumalat ega Tema loomistöö täiust haarata. Võime kõnelda vaid aimamisi, justkui lihvitud metallilt peegelduva vahendusel.
Seepärast manitsetakse meid ka tänase jutluse kirjakohas meeles pidama, et erinevalt meist on Jumal täiuslik: «Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju.»
Kuu on ju sama kogu aeg, kuid meile näib ta kord sirbina, kord särava kettana, kord on hoopis varjutatud. Samuti on päike muutumatu, kuid kord me näeme teda, kord mitte, vahel on ta teravalt hele, siis jällegi veripunane. Need meeleelunditega vaieldamatult tõestatud muutused tulenevad ometi inimese piiratusest, kuid mitte neist taevakehadest endist. Ka Jumala armastus meie vastu on muutumatu, olenemata meie vaatlustulemustest või kogemusest. Jumal ei kiusa kedagi, ka meieisapalves palume ju tegelikult, et Ta hoiaks meid kiusatusse langemast.
Oma piiratust tähele pannes tuleb meil otsuste langetamisel olla väga ettevaatlik. Alles hiljaaegu avastasin end ühes seltskonnas suure suuga seletamas, mis vahe on insuldil ja infarktil. Hiljem arstist sõbralt järele küsides pidin tõdema, et kuigi mu arvamine oli väga loogiline, oli see ometi vale. Ega see kord olnud ka ainuke: küllalt on juhtunud, et avaldan häälekalt arvamust, mis hiljem on osutunud mingit pidi vildakaks. Meil on levinud vanasõna «Rääkimine hõbe, vaikimine kuld». Täna kuuldud kirjakohas väljendati sama mõtet sõnadega «Iga inimene olgu aga kärmas kuulama, pikaldane rääkima, pikaldane vihastama».
Suurem osa inimese hädadest tuleb puudulikust kuulamisest. Kipume oma eelarvamusi teise inimese ja isegi Jumala sõnast targemaks pidama. Vähe sellest, me ka ärritume ja tegutseme eelarvamustest lähtudes. Nõnda ei piira meid puudulike inimestena mitte ainult meeleelundite võimed, vaid ka meie endi tahtmatus neid meeleelundeid sihipäraselt kasutada – me justkui vaatame, aga ei näe; justkui kuulame, aga ei kuule (Mt 13:13jj). Eelarvamused orjastavad ja sulgevad inimese hoopis väikesesse maailma.
Aga Jumal on tulnud, et meid vabaks päästa eksimuste nõiaringist ja orjusest. Et me jälle näeksime ja tunnistaksime Tõde, kes teebki inimese vabaks. Jumal on loonud selle täiusliku maailma, kust kristlased – Jumala lapsed – kogutakse uudseviljana taevasesse pühadusse. Jumal tuleb igaühe juurde ja kutsub. Kutsub avama silmi ja nägema; kutsub avama kõrvu ja kuulama. Kutsub tasaduses vastu võtma sõna, mis juba ongi meisse istutatud ja suudab päästa meie hinge.


Jaan Nuga,
Palamuse koguduse õpetaja

Mais jutlustavad lehes Tartu praostkonna vaimulikud.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)