Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumalariiki sissepääsuks on usk Jeesusesse Kristusesse

11.04.2018 | | Rubriik: Jutlus

Rahu Jumal, kes igavese lepingu verega on surnuist üles toonud lammaste suure Karjase, meie Issanda Jeesuse, valmistagu teid kõiges heas tegema tema tahtmist ja saatku korda meie sees, mis on tema silmis meelepärane, Jeesuse Kristuse läbi, kellele olgu kirkus igavesti! Aamen. Hb 13:20–21

Tänase päevani mäletan oma esimest kokkupuudet Jeesusega. Olin siis vast kuue- või seitsmeaastane. Vanaema puhvetikapil oli kaks postkaar­ti. Ühe peal oli üks valges rüüs mees, lammas süles. Küsisin vanaemalt, kes see on. Vanaema vastas lakooniliselt: Jeesus, hea karjane. Teisel pildil oli seesama mees, aga ta koputas uksele. Vanaema selgitus oli taas lihtne: Jeesus koputab su südametunnistusele. Ja rohkem me sellest ei rääkinud. Pea viiekümne aasta eest ei räägitud Jeesusest, vähemalt meie peres, üldse.
Neid kahte pilti olen ma kandnud läbi terve oma elu, püüelnud selguse ja äratundmise poole. Hea Karjase pühapäev toob taas silme ette tolle Jeesuse sealt postkaardilt, kes on mindki kui eksinud lammast ikka omade keskele tagasi toonud. Ja nagu evangeeliumitekstki kinnitab, on vaid Jeesus see, kes omi nimepidi teab ja ausalt uksest sisse tulles karjane on. Eelmised tulijad on tulnud varga kombel hiilides. (Jh 10:1–2)
Sellel aastal kodumaa sünnipäeva tähistades karm-külmas maakirikus mõtlesin oma riigi peale ja nendele sümbolitele, mis meid ümbritsevad. Toimusid läbirääkimised, et kas on ikka vaja seda teenistust pidada armulauaga ning kõigi laulude ja palvetega, sest on ju nii lõikavalt külm. Maakirikusse külla tulevad põlislinlased ei pruugi olla valmis tekkinud ebamugavas olukorras hakkama saamiseks. Nii meenus üks varasem vabariigi aastapäeva tähistamine pealinnas, kui taas oli külma liiga palju.
Otsustati ära jätta paraad, sest orkester ei saanud mängida. Olime korraldamas Kaarli koguduse traditsioonilist pidupäeva koosviibimist peredele ja lastele. Paraadiks kesklinna tulnud pered otsisid sooja koguduse ruumidest palju varem, kui me neid oodata oskasime. Nende jaoks oli olnud pettumus, et riik oma sümbolite – vormikandjate – kaudu oli jäänud külmapakku. Midagi olulist oli puudu. Vormikandja nägemine rahuajal sisendab turvatunnet, riigi kohalolu, kindlust, reeglite olemasolu ja nendest kinnipidamist. Inimesed olid kui pisut segaduses kari, kes ei ole kindlad, et karjane neid maha jätnud pole. Sellel hetkel piisas ka ühe pidulikus politseivormis pühapäevakooliõpetaja nägemisest, et rahuneda ja teada: riik on kohal ja oma rahvaga koos.
Nii ootan ma täna, võimalik, et just juubeliaasta elevuses, oma riigilt rahva tingimusteta teenimist – heas ja halvas, külmas ja põuas. Et tuhat aastat on Jumala silmis nagu üks päev, siis on see sadakond aastat vaid köömes. Seda enam tuleb kindlustunnet anda edasi põlvest põlve ning väärtusi hoida, kanda ja edasi anda kui korvamatuid aardeid.
Lugedes pühapäevast psalmi ma loodan, et enamik meist teab peast, et on üks riik, kus ei peeta läbirääkimisi mugavuste üle, ei kahelda ulatuse absoluutsuses, ei seata reservatsioone ega privileege. See on Jumala riik oma korra ja seadustega. Selle riigi ainsaks tingimuseks ja sissepääsuks on usk Jeesusesse Kristusesse.
Sedasama kindlustunnet ootame oma riigilt. Me soovime, et ta oleks oma rahvaga koos. Et riigi esindajatel jätkuks karjase kompetentsust hoida ja kaitsta, juhtida ning olla eeskujuks.
Iisraeli rahvas on piiblilugudes ikka usaldanud karjast. See amet pole kuigi hinnatud ega ihaldusväärne. See on lihtne ja jõukohane isegi lapsele, kuid ometi on karjase ametisse koondunud juhi omadused – vastutustunne oma karja eest, paremate võimaluste otsimine ja pakkumine, ohtudest hoidmine ning hädast väljatoomine. Tänapäeval ütleksime – valitsejale vajalikud kompetentsid. Karjaseid on eksponeeritud lugudes, olgu siis ingli poolt vastsündinud Jeesuse tunnistajateks kutsututena või ikka ja jälle kuninga ameti etalonkujus – karjapoisist kuningaks tõstetud Taavetis.
Igale karjale on vaja juhti, reegleid, korrapära, kindlus- ja turvatunnet, usaldust ja innustajat. Heebrea kirja autor on võrrelnud Jeesust Kristust inglitega ja leidnud ta olevat ülevama. Võrrelnud Jeesust Kristust Moosesega ja leidnud Kristuse olevat suurema. Kirja lõpumanitsuses tuleb kirja kirjutaja taas arusaadava ja lihtsa kujundi juurde – aegade parima karjase, lammaste suure karjase kujundini. Pannes meile südamele, et me teeksime Tema tahtmist, milles Ta on meid kogu oma headuses valmistanud, tehes meie sees, mis on Tema silmis meelepärane. Uskudes, et meiegi oleme osa sellest karjast, kelle pärast Jumal on suurima armastuse ohvri toonud. Lootes Pühale Vaimule, et meiegi südamed on avatud selle armastuse jagamisele.
Jeesuse surma ja surnuist ülestõusmise müsteerium on mõistetav vaid usu ja usalduse kaudu. Aamen.

valk_kyllike

 

 

 

 

Küllike Valk,
Ridala koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)