Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Jumalariik meie sees 3. osa

16.04.2003 | | Rubriik: Järjejutt, Teoloogilist

Tõsiasi on mu meelest see, et meie kiriku liikmete hingehoid ja vaimulik kasvamine on hooletusse jäetud. Veiko Vihuri sõnadega juba tsiteeritud ettekandest:
Kui tahes põhjalikud meie arengukavad ning visioonid ka poleks, ei saa kiriku tegevust allutada üksnes organisatsiooni juhtimise teooriatele. /—/ Minu meelest tuleks meil selgelt küsida, kuidas süvendada meie kiriku liikmete usu- ja palveelu? See puudutab nii vaimulikke kui ilmikuid.
Kõigepealt, vaimulike koolitus UI-s ja pastoraalseminaris. Kas vajame vaimulikena eeskätt võimekaid administraatoreid ja mänedžere, kes suudavad kirjutada projekte ning tõhusalt majandada kiriku ajalikke varasid, või häid jutlustajaid, kes tulevad toime algkeelsete piiblitekstide eksegeesimisega, või akadeemilisi teolooge, või hingekarjaseid ja preestreid, kelle vagadus juurdub sakramentaalses ja isiklikus palveelus?6
Tõenäoliselt ei ole kristlaste usu- ja palveelu süvendamine mõeldav mingi aktsiooni või kampaania käigus. Harjumus palvetada, jumalateenistusest osa võtta, pihtida ja armulaual käia ei kujune üleöö ega kuitahes põhjalikult ja metoodiliselt korrektselt läbiviidud leerikursuse jooksul, vaid pikkade aastaga, isegi inimpõlvega, kui arvestada, et tõeline vagadus ei juurdu üksnes individuaalses, vaid ka kollektiivses alateadvuses.
Toon vaid ühe näite. 1999. aasta kirikukalendri lisana ilmunud «Kirikuliikme ABC-s» öeldakse, et «igale kristlasele on normaalne vähemalt kord aastas käia erapihil». Kui me Juuru koguduse aktiiviga erapihi üle arutlesime – nendega, kes pea igal pühapäeval kirikus käivad – valitses selles osas mõistmatus ja isegi hämming: milleks seda tarvis on, kas üldpihist ei piisa?
Teame, kui raske on muuta oma harjumusi. Kujutlegem täiskasvanut, kes pole kunagi hambaid pesnud ja kellele korraga öeldakse, et igale inimesele on normaalne vähemalt kord päevas hambaid harjata! Samu küsimusi oleme arutanud Usuteaduse Instituudi tudengitega.
Kas aitaks, kui koostaksin näiteks koguduse nõukogu liikmetele graafiku, millal keegi peab pihile tulema, annaksin pihipeegli kätte ja ütleksin – sinu aeg on kolmapäeval kell 5? Kas konsistoorium peaks vaimulikele pihiisad määrama ja pihilkäimise kohustuse sisse seadma? Kujutan ette, et jõumeetodite või direktiividega võib selles valdkonnas üksnes äraspidiseid tulemusi saavutada.
Ilmselt algab kõik sellest, kas võtame üksteist tõsiselt, kas teadvustame üksteist inimestena, indiviididena, jumalanäolistena. Kas võtame inkarnatsiooni, Jumala inimesekssaamist tõsiselt ka selles mõttes, et meilgi tuleb – piltlikult – inkarneeruda oma kaasinimeses, saada tema-sarnaseks, pugeda tema nahka, et teda aidata. Haljand Udam, üks meie tundlikuma vaistuga esseiste ka religiooni valdkonnas, on öelnud, et praegusel ajal on olulisemaid usuelu kujundavaid vajadusi inimeste vajadus guru ehk õpetaja järele:
Nõndanimetatud ajalooliste religioonide õpetajad enamasti ei suuda sellises rollis olla, tavaliselt on neil alati tähtsamat teha kui lihtsurelikuga silmast silma usuasjadest kõnelda. Seepärast lähevad inimesed sinna, kus on neid, keda nad saavad oma guruks pidada. Ühiskonnas ja pahatihti ka perekonnas pole enam neid, kes vastaksid isa ja ema kujule, kelle läheduses oleks võimalik kogeda kõrgema juhtija juuresolekut. Ning pole midagi imestada, kui ilmuvad need, kes tahavad esineda guru rollis ja leiavad endale sellest ka ilmalikku tulu. See on minu meelest praeguse usuelu hajumise peamisi põhjusi. Kiriklik liturgia on küll ülev ja püha, kuid ta ei hõlma inimest tema argises eksistentsis. Inimene on saatuslikult lõhestatud vastuoluliste rollide ja neile rollidele omaste maailmapiltide vahel.7
Õpetajate Konverentsi juhatajana julgen väita, et meie vaimulikkond on suures osas üksi jäänud, lõhestunud vastuoluliste rollide ja – mis seal salata – teinekord ka vastuoluliste maailmapiltide vahel, mida need rollid eeldavad. Kes on lugenud mõne ametivenna appikarjet vaimulike listis, teavad, millest räägin.
Kuid kas pole mõtlemapanev, kui palju vaimulikke on viimastel aastatel ametist loobunud? Noori, haritud, lootustandvaid vaimulikke… Kõnelemata perekondlikest kriisidest või alkoholismist. Kes nendega tegeleks, kelle «probleem» on läbipõlenud ja küünilised vaimulikud? Ja ometi – jumalariik on ju nendegi sees.
Meil tuleb leida üksteist inimestena – nii neid, kes on intra muros (kiriku liikmed), kui neid, kes on extra- muros (kirikust väljaspool olijad). Ja see vast ongi peamine vastus küsimusele, milline on kiriku missioon ühiskonnas ja riigis.
Keegi peab julgema küsida, kes on inimene? Ja keegi peab julgema küsimusele vastata. Keegi peab tõstma tarbijaks madaldatud homo sapiens’i taas kõrgemale ja meenutama, et ta on jumalanäoline olend, kelle sees võib olla jumalariik, kui ta end sellele reaalsusele – Jumala Riigile – avab. Just seda ülesannet võiks ja peaks täitma kristlik kirik, et dehumaniseeruvat ühiskonda natukenegi rehumaniseerida, inimlikumaks muuta. Ehk on seda mõelnud Avo Üprus «inimlike inimeste inimlikust ühiskonnast» rääkides.
(Järgneb.)
Marko Tiitus
6Eesti Kirik nr 8, 26.02.2003.
7Haljand Udam, Loetud ja kirjutatud. Esseed raamatutest ja elust (Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1998), lk 218.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)