Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Jumalariik meie sees 2. osa

09.04.2003 | | Rubriik: Järjejutt, Teoloogilist

Jeesuse jüngritena, kristliku kirikuna, kellele on antud ülesanne olla maa soolaks ja maailma valguseks (Mt 5:13–16), ei saa me olla ühiskonna ja riigi suhtes pealt- ega kõrvalt-, alt- ega ülaltvaatajad. Ja nii me siis küsime nagu Maksim Kammerer «Asustatud saares» või nagu juudid esimesel nelipühapäeval Peetruse jutlust kuulates: «Mida me peame tegema, mehed-vennad?» (Ap 2:37)
Käesoleva aasta jaanuaris toimunud EELK Õpetajate Konverentsi peateemaks oli «Üks ihu, palju liikmeid: kirik kui organism ja organisatsioon». Veiko Vihuri, kes pidas ettekande teemal «EELK ja tema missioon tänases Eestis», sedastas, et EELK annetajaliikmete arv on viimastel aastatel järjekindlalt kahanenud, ametitalituste arv langenud ning usu ja kiriku osatähtsus inimeste elus marginaliseerunud. Lühidalt – me ei ole enam tegijad.
Teisalt, kirikus endas on tunda resignatsiooni, leppimist allajäämisega, rahulolematust selle piskuga, mis meile jäänud on. Sellele lisandub nõutus, mida ette võtta. Vihuri väitis: «Ma näen praegu ainult kahte võimalust – kas leppida oma praeguse tagasihoidliku staatusega, jätkata kahaneva liikmeskonnaga koguduste teenimist nii hästi kui me suudame, või üritada oma tegevust ja rolli kirikuna analüüsida ja mõtestada, selleks, et midagi muuta.»3
Olen Veiko Vihuriga nõus. Kiriku visiooni ja missiooni sõnastamine ei saa jääda ühe huvigrupi või toimkonna ülesandeks, vaid see on kõigi kiriku liikmete eesõigus ja kohustus. Ja kui minul on täna palutud kõnelda teemal «Jumalariik meie sees», siis tahan osutada mõnele aspektile, mida mis tahes visioon kirikust peaks minu meelest igal juhul arvestama. Viitaksin sellele, mis minu arvates väärib kindlasti rõhutamist, kui me räägime EELK missioonist ühiskonnas ja tema ülesannetest eesti rahva teenimisel.
Kiriku teenimise objektiks – ükskõik, kas jutt käib sakraalsest teenimisest või mõnest muust teenimise vormist – on/peaks olema alati üksikinimene, mitte niivõrd ühiskond või riik. Strugatskite lugu asustatud saarest ütleb mu meelest väga tabavalt, et ainus võimalus midagi muuta on tegeleda üksikutega, indiviididega, taotleda nende ärkamist (pöördumist, uuenemist, avanemist).
Ei tasu loota, et meil õnnestub leida ja kahjutuks teha, või siis vastupidi – omaenese huvides ära kasutada müstilist keskust, mille asukohta keegi ei tea. Tsiteerin siinkohal dr Toomas Pauli 12 aastat tagasi ilmunud esseed «Uitmõtteid ristikogudusest», kus ta üsna sarnaselt vendade Strugatskitega tõdeb:
Iseloomulikul viisil räägib enamik Jeesuse tähendamissõnu üksikisiku käitumisest. Kuigi viimaseks sihiks on kõikide pääsemine jumalalaste vabadusse, ei saa olla lunastust sel kujul, et kogu ühiskond on saanud lunastuse ja seetõttu on lunastatud iseenesest ka iga selle liige. Ei ole mingit vahendit viia inimkond selleni, et ta näeks oma lapsikust ning võtaks vastu, mida Jumal talle tahtis ja tahab anda. Ta ei taha ega suuda loobuda kehtivatest ebajumalatest. Nii et lunastusõpetus toimib paratamatult üksikisikuti. Võimalik on ikkagi vaid isiklik pääsemine. Ja sinna ei ole midagi parata.4
Räägime kiriku kahanevast liikmeskonnast ja võimalustest protsess peatada või koguni ümber pöörata, misjonistrateegiatest ja -taktikatest, vajadusest tuua kirikusse uusi liikmeid, mis iseenesest on täiesti õige.
Mõneti meenutab see ühiskonnas levinud kurtmist madala iibe ja selle tõstmise üle – teema, mis populiseerituna rakendati pea kõigi erakondade valimisvankrite ette: kes lubab lapsele 1000 krooni kuus kuni 18aastaseks saamiseni, kes last hooldavale emale aastaks keskmist kuupalka, kes veel midagi… Kui õnnestuks ainult naisi sünnitama veenda!
Rapla maakonna ajalehes Nädaline kirjutas maakonna sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja Ants Tammar: «Soovime, et Eestis oleks palju lapsi, kuid ei suuda kaitsta neidki, kes meil on.» Ta räägib tänavalastest, kodu-, kooli- ja tänavavägivallast, tõrjutusest, narkomaaniast, alkoholismist, laste põhikoolist väljalangemisest ning ütleb: «Iga lapse elu ja tulevik on tähtis, aga riik ei pea lastekaitset tähtsaks.»5
Võrdleksin riigiisade ja -emade igati õigustatud ja põhjendatud muret meie rahva järelkasvu pärast kiriku murega oma kahaneva liikmeskonna pärast. Kas ei kehti siingi tõsiasi. et soovime kirikusse rohkem inimesi, kuid ei suuda teenida ja hoida neidki, kes meil on?
Juuru koguduses on annetajaliikmete arv viimasel kolmel aastal kasvanud – mitte küll peadpööritavalt, aga siiski. Möödunud aastal ütles mulle üks noormees, et meil kahel pole õieti olnud juhust ega võimalust olulistel, eksistentsiaalsetel teemadel rääkida.
Oleme mõtteid vahetanud kogudusetöö ja ilmaelu kohta, aga tõelist, hingehoidlikku kontakti pole tekkinud. Tundsin endale ülekohut tehtavat – tegemist oli mehega, kellele olin vaieldamatult rohkem aega pühendanud kui ühelegi teisele koguduseliikmele, meie neljasilmavestlusi tuleks mõõta kindlasti kümnetes tundides.
Hiljem aga mõtlesin ehmatusega – kui juba tema väidab, et ma pole suutnud oma hingekarjase-kohuseid täita, mida ütleksid siis need lambukesed, kellega on tõepoolest vaid käepigistusi ja palun-väga-tänan-mis-te-nüüd-fraase vahetatud. Ometigi – jumalariik on meie sees, ka selle noormehe sees, kes oma õpetajale niisuguse võib-olla pisut ebaõiglase hinnangu andis.
(Järgneb.)
Marko Tiitus
3Veiko Vihuri, «EELK ja tema missioon tänases Eestis», Eesti Kirik nr 6, 12.02.2003; nr 7, 19.02.2003; nr 8, 26.02.2003.
4Toomas Paul, «Uitmõtteid ristikogudusest», Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (1991), lk 40.
5Ants Tammar, «Kõhe hakkab kõlavatest fraasidest», Nädaline nr 23 (1284), 27.02.2003.

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)