Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Jumalariigi töö kannab alati vilja

09.03.2011 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Emeriitpeapiiskop Kuno Pajula on seni aktiivne ja teenib armastusega kirikus kaasa.Tiiu PikkurReedel jõuab oma elu 87. verstapostini emeriitpeapiiskop Kuno Pajula. Eesti Kirik küsis, kuidas auväärses vanuses vaimulik oma teenimistööd täna jätkab ja milline on tema arvamus kirikuelus toimuvate protsesside kohta.
Võiks öelda, et sellises eas on iga sünnipäev nagu juubel, ehkki tähtpäevaline seda ise nii oluliseks ei pea. «Olen küll suhteliselt hea tervise juures, püüan elada mõõdukalt ja kui vaja, olen ka laisk,» ütleb vanahärra väikese muigega suunurgas. Pajula sõnul on ta aastas «väljas» umbes 40–45 pühapäeval, kord jutlustajana, kord pihikõne pidajana, kaasa teenijana.
«Need on minu pühapäevad, millele tulevad lisaks veel kõik muud sõidud, mida möödunud aastaga sai päris palju – Pühajõest Pakrini, eks veel kaugemalegi. Oli hulk olulisi kokkusaamisi ka seoses sellega, et möödus 20 aastat ühe või teise paiga taaspühitsemisest, avamisest,» tõdeb vaimulik.
Murrangulistest aegadest stabiilsusse             
Aastatetagustele tegemistele tagasi vaadates meenutab Pajula aegu, mil 1980ndate lõpul tuli rahvast kirikuisse murdu. «Teenisin tol ajal ka Puškini soome kogudust ja sinna tuli mõnikord abistajaid busside kaupa. Eks nii oli ka Eesti puhul, meid toetasid soomlased ja sakslased, see tõi rohkem inimesi, oli ka arusaamatusi, mittemõistmist. Nagu ikka. Ja hiljem, kui abi enam ei jagatud, lahkusid paljud.»
Täna muretseb Kuno Pajula selle üle, et õhuke riik annab ennast kõigepealt tunda äärealadel. «Kui kaovad postkontorid, poed, perearste ei jätku, inimesed hääletavad ennast jalgadega piiri taha – siis oleks justkui koht nurisemiseks. Usun, et kirik peaks seisma ka nende eest, kellel teiste toetust pole. Samas muidugi ma näen, et seal, kus tööd tehakse, kannab see ka vilja. Ei maksa kahelda. Eks eeldused on kõigil erinevad.»
Evangeeliumi tuleb kuulutada
Laste- ja noorsootööst kõneldes rõhutab vaimulik, et möödanikku ja praegust liberaalset ellusuhtumist arvestades on kirikul keerulisem teha koostööd kodu, perega. «Tahaksin siinkohal tuua hea näite Tallinnas toomkogudusest, kus lisaks lastele tegeldakse ka nende vanematega, Urmas Viilma jagab kristlikku sõnumit ka neile.» Pajula nimetab, et selgelt on muutunud perekonna mõiste ja roll üldse, suure osa laste ajast on võtnud enda kanda nn institutsionaliseeritud lastehooldus, kus inimesed oma tööd teevad.
«Jah,» võtab Kuno Pajula kokku, «eks me üksikuina ja kirikuna peame otsima oma võimalusi, kuidas kuulutustööd teha. Nii ka vaimulikud, kes peavad ära elama – ei saa ju vargile ega kerjama minna.» Ise leiab ta nüüd enam aega nende Piibli kirjakohtadega tegelemiseks, mis seni vähem tähelepanu saanud. «Ja eks ma siis heidan pilgu, mis sakslased või soomlased selle peale ütlevad või kuidas mõni koht kreeka keeles on.»
Mari Paenurm   

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)