Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Jumalanäolisus on meie päris olemus

10.06.2015 | | Rubriik: Kirikuelu

Ambla, Tamsalu ja Tapa koguduse liikmed on kogunenud Ambla pastoraadis palveosaduse ringi. Kätlin Liimets

Kogudustes on ikka otsitud eri­nevaid töövorme, kuidas inimesi õpetada ja nende usku kasvatada. Pärast leerikursust on klassikaline variant olnud piiblitund. Nagu peapiiskop Urmas Viilma Saarte sinodil ütles, on piiblitundides osalejate arv sõltumata koguduse suu­ru­sest ikka sama: 2–8. Kindlasti on hea, kui leitakse ka uusi lähenemisi usus kasvamiseks. Võimalusi on mitmeid, ühega tegin tutvust Järvamaal Ambla koguduses.

Lähe on Jõelähtmel
Pastoraadi ette jõudes jääb pilk sihvakale kirikutornile ja sammaldunud kiviaiale. On vihmase kevadpäeva värske õhtu ja pastoraadi uksel tervitab tulijaid kohalik õpetaja Tõnu Linnasmäe, juhatades ringikujuliselt seatud toolide juurde. Kohe on algamas Amb­la, Tamsalu ja Tapa koguduse ühistöö vorm, mida kohapeal nimetatakse palveosaduseks. 10–15 koguduseliiget koos vai­mulike Tauno Kiburi ja Tõnu Linnasmäega kohtuvad üle nädala külakorda ja nõnda juba teist aastat.
Algavat palveosadust tutvus­tab Tapa koguduse õpetaja Tauno Kibur: «Eks kohapeal tuleb ikka oma värving juurde, aga sellise töövormi idee on pärit Ida-Harju praostkonnast Jõelähtmelt. Sealse koguduse juhatuse esimees Mart Jo­han­son ja õpetaja Margus Kirja võtsid eeskujuks ano­nüüm­sete alkohoolikute süs­tee­mi, et istutakse ringis ja avatakse end. Koguduse ülesehitamiseks seati avamise aluseks pihipeegel. Loetakse käsk ja kommentaar ning sellele järgneb usaldusring, kus iga osaleja end käsu valguses Jumala ees avab.»

Süvavaade seitsmendasse palvesse
Algavasse palveosaduse rin­gi on kogunenud tosin krist­last. Kahe aasta jooksul on osa­dusgrupp ühiselt läbi mõel­nud ning palvetanud kümme käsku ja usutunnistuse ehk katekismuse esimese ja teise osa. Nüüd on järg meieisapalve lõpuosal. Tõnu Linnasmäe loeb Martin Lutheri suurest katekismusest ette meieisapalve seitsmenda palve «… ja päästa meid ära kurjast!» ning selle kommentaari.
Osalejad kuulavad sajandite eest meie usuisa kirjapandud sõnu ja hakkavad neid üksteise järel Jumalaga kõneldes mõ­testama. Suhtlustasandiks on inimene–Jumal. Eelnevas vest­luses rõhutas õpetaja Ki­bur: «See, mida iga üksik ringis teeb, pole dialoog, seminar, vaid sa räägid Loojaga. Kuulad, mida teine ütleb, ja õpid sel­le läbi. Toimuv ei tohiks vest­luseks minna. See pole ees­märk.»

Avalik kõne Jumalaga
Ootan põnevusega, kuidas see õnnestub. Tundub kuidagi ootamatu, et eestlane hakkab avalikult Jumalaga kõnelema. Silmanähtavalt on grupis osadus ja usaldus kõrge ning saavutatud küllap pikema aja jooksul. On ka kokkulepe, et räägitu jääb nende seinte vahele. Ja tõepoolest pöördub üks uskuja teise järel Jumala poole ning vestleb temaga.
Mõtiskletakse, kas kuri on inimesest väljaspool või inime­se sees, on ta isikuline või mitte. Palve kommentaari taustal vaadeldakse oma elusündmusi ja jagatakse kogemusi kurju­sest, sellega toimetulemisest või allavandumisest. Kohati on lood väga isiklikud ja valusad. Kuigi inimene-inimene vestlus pole eesmärk, on siiski mär­gata, et teemad, mida mõni on alustanud, jätkuvad teise inimese kõneluses. See on justkui mõtte- ja palverännak läbi osalejate elude kindla teema raames. Õhkkond on ülesehitav ja toetav.
Pilk jääb toolile palveringi keskel, kus küünlad jagavad valgust, nõnda nagu osalejate usukogemused jagavad üles­ehitavat valgust kurjuse pi­meduses, mida vaadeldakse. Mõnel hetkel tundub, justkui jääks aeg seisma. On usaldav, hirmuta olek, isiklik suhe Looja ja kaaskristlastega. Ilma kahtlusteta ehitab selline töö­vorm igat inimest ja kogudust tervikuna.

Ole tervitatud, Maarja!
Pärast teepausi koonduti taas ringi, et jätkata palveosaduse teise osaga. Osalejate sõr­me­de vahel võib märgata pal­vehelmeid, mis annavad mär­ku, et algamas on roosipärja lugemine. Roosipärja saladuste asemel on osadusringis istujate eestpalved. Võiks öelda, et palveosaduse teine osa seob esimeses lahti rebitud haavad.
Argumenteerides, kas luter­likus kirikus sobib roosipärga palvetada, on Kiburi seisukoht järg­mine: «Maarjat on idakiri­ku palvetes nimetatud süda­me­trepiks. Martin Lutheri Mag­­­­­­nificat’i kommentaaris ni­­­metatakse korduvalt ja au­pak­­­­likult püha jumalaema neit­si Maarjat (arvestades esi­meste kirikukogude otsu­seid), nii ei peaks me Maarja poole pöördudes end kuidagi valesti tundma. Maarja palve on ju suures osas evangeeliumi sõ­nad.
Maarja palve on eelkõige tööriist, mis aitab enda sees üles leida alandlikkuse (Lutheri sõnades «pühade eeskuju»). Roosipärja lugemine on väi­ke palverännak elu suures pal­verännakus, koos pühadega – suund on üks: kolmainu Ju­mal. Nende sõnadega me tun­nistame, et püha Neitsi võib oma emalike palvetega paluda oma pojalt meile päästmist nii maistest hädadest kui ka hinge hukatusest. Samas peab meeles pidama, et ainus vahemees Jumala ja inimese vahel, ainus, kes tegi meie lunastustöö, on meie Issand Jeesus Kristus.»

Jumalanäolisust otsides
Katekismuse õppimise mõttes tundub selline osadusvorm tõhusa ja üllatavalt tänapäevase ning värskena. Üks osalejatest tunnistas, et on üle neljakümne aasta usklik olnud, aga pole varem kogenud midagi sellist, et võtame näiteks käsu ning arutame ja palvetame selle sõna-sõnalt lahti. Talle tundus, et see on justkui avalik piht, kas õnnestub käsku täita või mitte, kuidas sinu suhe sellega on.
«Mõtled end kaugesse mi­nevikku välja, vaatad oma elu käsu valguses, see on ter­vendav,» võtab kogemuse ja­gaja teema kokku. Meenuvad pühakirja sõnad Jaakobuse kirjast: «Tunnistage siis ükstei­sele patud üles ja palvetage üksteise eest, et te saaksite terveks» (Jk 5:16a).
Kibur on veendunud, et sellise osaduse läbi tuleb ini­mesele «selgroogu» juurde: «Inimene muutub Jumala lähe­duses igal pool, igas plaanis julgemaks ja efektiivsemaks; see on jumalalapseks ole­mi­ne praktilisel kombel, see ongi ülim … See on süner­gia, milles tunneme ära ini­mese jumalanäolisuse. Jumala­näolisus inimeses on meie päris olemus ja see ongi see, mis tööd väärib.»
Õpetaja Kibur võrdleb ju­ma­lanäolisust inimeses Jee­suse mõistukõnega põllusse peidetud aardest: «Kui ini­mese süda avaneb ja see pärl hakkab sealt paistma, siis pole suuremat rõõmu. Kristlik palvepärimus on alati otsinud teed peast südamesse; mõneti võiks öelda: vanast seadusest uude. Kristlikus müstikas, näiteks Meister Eckharti puhul, viidatakse «vanale» ja «uuele inimesele». Eks ole ju kiriku põhiülesanne juhatada armu juurde, rõõmusõnumi juurde ja et see avalduks südames …»
Kätlin Liimets

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)