Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Jumalalaegas vajab täitmist

01.06.2005 | | Rubriik: Juhtkiri

Jumala abiga on meie Jumalalaegas pikka aega olnud selleks kõrkjast punutud laevukeseks, mille sees meie Tallinna ristikiriku rahaasjad on ujunud otsekui Mooseslaps – tervelt ja õnnelikult mööda aja krokodillirohket jõge.

Nõnda Jaan Krossi «Kolme katku vahel» tsiteerides alustas Henn Männik Järva praostkonna sinodil revisjonikomisjoni hinnangut praostkonna rahaasjule…

Jumala abiga on meie Jumalalaegas pikka aega olnud selleks kõrkjast punutud laevukeseks, mille sees meie Tallinna ristikiriku rahaasjad on ujunud otsekui Mooseslaps – tervelt ja õnnelikult mööda aja krokodillirohket jõge.

Nõnda Jaan Krossi «Kolme katku vahel» tsiteerides alustas Henn Männik Järva praostkonna sinodil revisjonikomisjoni hinnangut praostkonna rahaasjule. Kuigi kogudused pidevas rahapuuduses vaevlevad, liikmeannetused vähenevad ja välismaine toetus end koomale tõmbab, triivib Jumalalaegas vaikselt mööda aja krokodilliderohket jõge edasi. Kauaks aga rahalaevukesel püsimist, kui me ise kiriku liikmetena ei märka, et see ka hoolsat täitmist vajab.

Eelmisel aastal oli EELKs keskmine liikmeannetus veidi üle 200 krooni, Järvas 184 krooni. Kogudusele laekunud igast liikmeannetusest makstakse praostkonnakassa maksu, mis praostkonniti on erinev (Järvas 13 krooni), kirikukassa maksu (20 kr iga 2004. a annetajaliikme kohta) ja solidaarsusmaksu (12 kr iga 2004. a annetajaliikme kohta).

Lihtne arvutus näitab, et kui inimene maksab 50 krooni maksu, jääb sellest kogudusele vaid 5 (!) krooni. Miks ma toon näiteks nii väikese summa, kui isegi pühakiri kõneleb meile kümnise andmise kohustusest? Tavapärane praktika näitab, et liikmeannetuse suurus jääbki mõnesaja krooni piiresse. Põhikirjaliselt on aga iga koguduse nõukogu pädevuses kinnitada liikmemaksu suurus.

Kuigi kiriku statistika loeb liikmeid maksu laekumise järgi, on raha kättesaamisest olulisem elav kogudus. Järva praostkonna sinodil kõnelesid kahe koguduse esindajad sellest, et kirik on kaotanud kontakti oma liikmetega. Selle taastamiseks on nad asunud külastama koguduseliikmeid nende kodudes, kus siis rahulikult rääkida koguduse tegemistest, küsida inimese elukorralduse järele. Iga selline külaskäik on andnud positiivset tulemust.

Linna- ja maakoguduste majanduslik suutlikkus on väga erinev, suurima ja väikseima sissetulekuga koguduste vahe võib olla mitmesajakordne. Liikmemaksud on üks osa koguduse tulubaasist, paljudel juhtudel moodustab see vaid 10-12% eelarvest. See summa ei kata isegi palkadeks makstava raha hulka. Kust tuleb siis ülejäänud raha, et kogudus võiks siiski oma õpetajale, organistile ja töötegijatele palga maksta, pühakoja ülal pidada ja tegevuseks vajalikud väljaminekud kinni maksta?

Raha tuleb sõpruskogudustelt välisabina, kinnisvara renditulust, omavalitsustelt, sponsoritelt, korjandusena, ametitalitustelt. Euroopa Liidu liikmesriigi staatus annab meile õiguse ka sealsete fondide poole pöörduda. Heaks eeskujuks on siin Võnnu kogudus, kes just seda võimalust on kasutanud ja ka raha saanud.

On väga oluline, et iga EELKs ristitud ja leeris käinud inimene mõistaks oma väikese osa tähtsust Eesti suurima liikmeskonna ja laialdasema võrguga kiriku ülalpidamisel ega unustaks kümnisekohustust.

Sirje Semm,
peatoimetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)