Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumalal on meie juures oma töö teha

14.11.2012 | | Rubriik: Jutlus

Ps 94:8–15
Meie ümber on hiline sügis. Looduses on kõik kolletanud ja närbunud, hinge tekib pimeduse ja lootusetuse tunne. Järgmine pühapäev on igavikupühapäev, mis tunnistab, et inimene on kaduv. Meile öeldakse «Valvake!».
Saage aru, te sõgedad rahva seast ja te albid!
Millal te saate targaks?
Rängad ja valusad on need lauliku sõnad. Tema suu läbi kõnelnud Issanda sõnadest kostab nõutust ja hämmeldust. Looja, kes oma olemuselt on alalhoidlik ja selle omadusega varustanud ka loodu, on imestunud inimese käitumise üle. Langenu püüab end püsti ajada. Eksinu püüab oma vigu parandada ja õiget teed leida. See rahvas aga hoiab kinni oma olukorrast, on teadlikult pettuse kütkes ega tee katsetki pöörduda.
Laulik küsib: «Kes kõrva on istutanud, kas tema ei peaks kuulma? Kes silma on valmistanud, kas tema ei peaks nägema?» (Ps 94:9)
Issanda süüdistused elasid iga päev lauliku kõrval, ta kuulis ja nägi, oli ise nendele süüdistustele tunnistajaks igal sammul, kui ta liikus oma rahva seas. Tema silmad olid avatud sellele, mille ees kõikide ümberolijate silmad olid suletud. Rahval oli teadmine, et nende elulaad ei ole õige ja nad vääriksid karistust, nad tundsid hinges endi süüd, kuid ei muutnud midagi.
Keegi on kirja pannud järgmised read:
Kiitke südamest taeva halba mälu!
Et ta midagi ei tea teie nimest ega näost.
Ega tea keegi, et te veel olete siin.
Kiitke külma pimedust ja hävingut!
Vaadake üles: Ei teisse see puutu ja muretult võite minna kõiksuse teedel.
Inimene, iseendale tunnistamata, tunneb enda ekslikkust, kuid toimib ikkagi oma nii-öelda parema arusaamise järgi. Issand teab meie mõtteid ja tõdeb, et need on tihtipeale tühised.
Kes meist ei oleks olnud tunnistajaks erinevatele sündmustele? Kes meist söandaks öelda, et need sündmused kõhedust ei tekitanud? Kui me midagi teeme, kas me küsime endalt, on see õige või vale? Põhjenduseks oma tegudele leiame vastuse selles, et kõik ju teevad nii, või tõdeme, et ajad on sellised, nagu nad on. Suhtudes nõnda ellu oleme teeninud ära karistuse. Tihtipeale on meid ka karistatud, kuid kas me julgeme seda ka endale tunnistada?
Issand annab meile teada, et õnnis on inimene, keda ta on õpetanud ja vajadusel ka karistanud, sest temale antakse vaikset elu kurjal ajal.
Rääkides tänapäeva maailma olukorrast ja ka maailma süüst, ei saa me ennast välja arvata sellest inimkonnast, kuhu kuulume. Meil pole mingit õigust öelda: mis me ikka parata saame, oleme ju nii väikesed ja tähtsusetud. Inimkond koosnebki taolistest väikestest ja tähtsusetutest üksikisikutest. Inimesed on endid ise väikeseks ja tähtsusetuks teinud. Üsna sageli kurdetakse, et meil on nii- või naasugune riigikogu ja valitsus, kes riigi ega rahva huvidega üldse ei arvesta. Riigikogu ega valitsus pole mitte isehakanud, vaid meie valitud, seega oleme kaasvastutajad kõige eest, mis meie riigis toimub.
Samamoodi on olukord siis, kui räägime julmusest, ebainimlikkusest ja hoolimatusest, mis meie ümber valitseb. Me ei saa olukorda muuta, kui jäämegi otsima ja selgitama neid, kes selles justkui kõige rohkem süüdi on. Oluline on see, et asuksime olukorda kohe muutma, alustades oma suhtumise muutmisest, et meis ei oleks julmust, ebainimlikkust, hoolimatust, omakasupüüdlikkust, mitte midagi sellest kurjast, mis paneb kogu loodu ägama ja igatsedes lunastust ootama.
Issand lubab, et ta ei tõuka ära oma rahvast ega jäta teda maha.
Meile on teada antud, et see, kelle käes on igavikud, ei tarvitse kiirustada. Vahel jääb mulje, nagu jääks Jumal hiljaks, lastes minna asjadel liiga kaugele. Tundub, et ta peaks juba varem vahele segama. Tema laseb asjadel minna oma loomuliku lõpuni.
Võib-olla on Jumal sinu puhul kaua oodanud ja olnud väga kannatlik. Kõige olulisemana olgu sulle teada, et Jumal on sind alati valmis vastu võtma. Meie mureks jäägu ainult see, et me oma armuaega ei laseks mööda ega jääks hiljaks. Jumal ei jää hiljaks, aga meiega võib see juhtuda. Sellepärast kasutagem aega, mis meie käes on, ja kui me ka vahel oma usuelus kuidagi kaotame kannatlikkuse, kui tundub, et Jumal peaks nüüd midagi ette võtma, oma abiga tulema ja vahele segama, siis teadkem, et tal on ka meie juures oma töö teha. Ta laseb asjadel minna just sellisesse kaugusesse, kui nad peavad olema.
Võib-olla mõnigi asi jääb meile siin maa peal olles mõistmata, aga ükskord näeme selgesti seda, mis siin on veel segane ja arusaamatu.
Seepärast võime me Issandat usaldada, teades, et tal on alati armastav süda meie vastu ja et ta ei jää kunagi hiljaks. Ta ei ole kunagi ükskõikne, ei maksa meie eksimusi kurjaga kätte, Jumala armastav süda on alati meie poole pööratud ja avatud. Aamen.

 

 

 

 

Ants Kivilo,
Vändra koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)