Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Jumalakartus kodudesse tagasi

23.09.2009 | | Rubriik: Juhtkiri

Olenemata ajastust valitsevad meid alati teatud seadused, tavad ja kombed, kirjutamata kokkulepped ja väärtushinnangud, mis peavad reguleerima inimestevahelisi suhteid. Neist tuleb kinni hoida ja neid peab täitma, muidu minnakse vastuollu ühiskonnaga ning siis tuleb hukkamõistu ja karistust. Niisugune juba on ühiskonda reguleeriv mehhanism.
Ka uskumisel Jumalasse, Tema käsuseaduste järgimisse on läbi aegade ja olude olnud oma kindel koht. Inimene on alati püüdnud vaadata mateeriast kaugemale ja tunnetanud midagi seletamatut, mis ei sõltu temast. Iga põlvkond on püüdnud seda fenomeni lahti seletada omasel moel, aga alati üllatab igavik uudsusega. Vaimumaailm on varjatud ja surelikule inimesele ei avane see kunagi. Hoolimata katsetest tungida vaatama inimsilma eest varjatu taha.
Jumal on andnud meile oma sõna Piibli kujul ja selle valguses võime pisutki mõista Tema tahet. Kas leiame Tema sõnast armu ka endi jaoks? Prohvet Jesaja raamatu 55. peatüki pealkiri on «Armastuseand kõigile». Mida see armastuseand meile pakub? Esialgu paistab, et ei suurt midagi. Soovitatakse otsida Issanda palet, kui Ta on leitav, ja hüüda Teda appi, kui Ta on ligidal.
Aga minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed, ütleb Issand. Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted. Sest otsekui vihm ja lumi tulevad taevast alla ega lähe sinna tagasi, vaid kastavad maad ja teevad selle sigivaks ning kandvaks, et see annaks külvajale seemet ja sööjale leiba, nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin. (Jesaja 55:8–11)
Aeg-ajalt on nii siin Eestis kui mujal maailmas olnud ärkamise aegu. Inimesed on tulnud massiliselt usule, andunult palvetanud ja pühakirja uurinud. Eestis oli suuremaid ärkamisaegu 18. sajandil. Sel ajal kuritegevus praktiliselt lakkas ja nii mitmedki kohtud suleti, sest polnud kellegi üle kohut mõista.
Põhjasõda oli lõppenud, maad valitses kaos. Selles ahastuses nähti patu tulemust. Lahendus pidi peituma meeleparanduses. See tundus olevat aeg, kus Jumal oli ligidal. Iseendale polnud mõtet loota. Kõik oli kadunud, vaid Issand oli jäänud. Pietismi ajastu on minu meelest üks omapärasemaid aegu Eesti ajaloos.
Aga mida enam usk ja lootus kahanevad, seda enam tuleb loota iseendale. Me vajame tugevat vaimset tuge, et elus edasi minna. Ma ei mõtle siin mingit tugevat majanduslikku baasi, vaid sügavat elu mõtet. Eedeni aias ütles kord kiusaja Eevale: «Kui te sellest puust sööte, siis lähevad teie silmad lahti – tundes head ja kurja saate Jumala sarnaseks.» Läks aga teisiti. Leiti end hoopis alasti ja surelik olevat. Jumala mõtted ei ühti kunagi inimese omadega.
Praegune Eesti vajaks hädasti uut ärkamisaega. Mingit vaimset renessanssi. Aga kust seda võtta? Meile ei ole vist võõrad väljendid teeme ära, astus ämbrisse, luukere kapis jmt. Tundub, et meie rahvusjalats ongi ämber. Niisugust laadi on paljude inimeste mõtlemine ja sõnavara.
Kus on siin ligimesearmastus, kaastunne, kui kellelgi on halvasti läinud? Pole ime, et Jumal on kusagil varjul. Kui jumalakartus kaob, kaob ka häbi ja au. Kuulsin hiljuti, kuidas õpilane kõnetas õpetajat. Kõnepruuk oli neiul selline, mis paneks ka voorimehed punastama. Midagi on meie igapäevases elus viltu. Kuhu niisugune elu ja käitumine viib, selle kohta puudub minul teadmine. Samuti ei tea ma retsepti meie päästmiseks.
Ju siis jääb üle ainult palvetada, et Jumal annaks end taas leida nagu muistseil päevil. Jumalakartus võiks tagasi jõuda meie kodudesse, ehk leiame siis taas üles oma kaotsiläinud Õnnistegija, kes vahepeal on kuhugi mujale kõndima läinud. Niisugused on minu tänased mõlgutatud mõtted. Rahu teile kõigile!


Jaan Jaani
,
politsei peakaplan

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)