Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumala visitatsioon

21.08.2019 | | Rubriik: Jutlus

Lk 19:41–48
Kui palverändur astub Jeruusalemmas üle Õlimäe ja laskub keskmist teed mööda Kidroni orgu, jääb tee äärde väike kabel nimega Dominus flevit (ld ’Issand nuttis’). 1955. a valminud kabeli altari taga olevast kaarjast aknast avaneb kaunis vaade Templimäele ja muslimite kullatud Kaljukuplile. Selles pildis sulab kurvalt kokku tänane ja kahe aastatuhande tagune Jeruusalemm.
Kabel tähistab sündmust, mida kirjeldab evangelistidest ainsana Luukas: kui Jeesus oma tegevuse viimase nädala alguses kuninglikult Jeruusalemma sõitis ja linna lähedale jõudis, nuttis ta linna nähes tema pärast. Ta ütles: „Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja. Ent nüüd on see sinu silmade eest peidus. Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu ümber valli … ega jäta kivi kivi peale, seepärast et sa ei ole ära tundnud oma soosinguaega.“
Jeruusalemm, mille nimi tähendab rahulinna, ei taibanud Jeesuse sõnul rahu, mida talle pakuti. Jeesus räägib tuulde lastud võimalusest. Soosinguaja kohta võiks ka öelda: aeg, mil Jumal lähenes. Algtekstis on siin kreeka sõna episkopee, mis tähendab külastust, ülevaatust. Samast sõnast tuleb ka ’piiskop’ – ülevaataja, hoolitseja ja kaitsja.
Soosinguaja mõistmiseks võibki tõmmata paralleeli koguduse visitatsiooniga. Selle mõte ei ole piiskopi kontrollkäik kogudusse, et vigu otsida ja süüdlasi karistada. Visitatsiooni suur väärtus on selles, kui koguduseelu vaadatakse laiemas ja pikemas perspektiivis. Analüüsitakse tugevusi ja nõrkusi, otsitakse piiskopi või praosti toel arenguteid, innustatakse ja, kui vaja, äratatakse uuele elule. Jeesuse pakutud soosinguaega peaksimegi mõistma kui kingitud võimalust, soodsat meeleparanduse ja ärkamise aega.
Inimese, aga ka rahva, pere, suguvõsa, väiksema-suurema kogukonna käekäigus võivad osutuda eriliseks soosinguajaks mitmesugused olukorrad, nii helged kui tõsised, rõõmud ja raskused. Vähemalt tagantjärele märkame, mis võimalusi on meie teel olnud Jumala otsimiseks, rahu ja pääste leidmiseks.
Selline soodus aeg võib olla lapsepõlv, kui vanemad ja vanavanemad on õpetanud Jumalat usaldama ja armastama. Või silmi ja südant avav pühapäevakool, leerikursus, noorteõhtu või piiblitund. Miks mitte ka tegelemine vaimuliku muusikaga, kunstiga, ajalooga, filosoofiaga jne. Viimselt ja ennekõike on iga jumalateenistus kui uus soosinguaeg, mil Jumal läheneb meile sõnas ja armulauas ning kutsub ärkvel usule ja armastusele.
Kaplanina töötan igapäevaselt koos kaitseväelastega, kelle esmane töövahend on relv. Relva ja laskemoona käsitsemine on seotud ohtudega. Relv ju suudab lõpetada elu. Tahes-tahtmata on relva kätte võtmine igale sõdurile eriline lähenemine elu ja surma müsteeriumile. Selles mõttes võib ajateenistuski olla noorele sõdurile kui Jumala külaskäigu aeg. Oluline on soosinguaegu märgata ja tõsiselt võtta. Ka järgmine võimalus võib tulla, aga ei pruugi.
Luuka jutustuses järgneb Jeesuse nutule veel teine emotsionaalne sündmus: Jeesus läks linna saabudes pühakotta ning hakkas sealseid kaubitsejaid välja ajama, öeldes: „Kirjutatud on: Minu koda peab olema palvekoda, aga teie olete teinud ta röövlikoopaks.“ Neid sõnu sai Jee­sus öelda templi esimeses ehk paganate eesõues, kus pakuti templiteenistuse jaoks vajalikke teenuseid: ohverdama tulijad said osta nõuetekohase ohvrilooma ja vahetada annetusraha templis kehtivateks müntideks.
See oli ju igati kliendisõbralik teenindus. Kuid paganate eesõu oli templis ainus koht, kus mittejuutidest usklikud said palvetada. Nüüd aga pidid nad seda ala jagama kaubitsejatega.
Pärast templi puhastamist õpetas Jeesus päevast päeva pühakojas. Paljud võtsid tema sõnumit tõsiselt, „kogu rahvas rippus Jeesuse küljes teda kuulates“. Paljud hiljem tüdinesid, pettusid ja ühinesid ristilööjate kooriga. Aga paljudest sündis nelipühadel algkogudus. Usulised ja rahvajuhid punusid omakorda võrke Jeesuse kõrvaldamiseks. Ristilöömine neil õnnestuski. Nõnda erinevalt kasutati soosinguaega.
Aastal 70 pKr läksid täide Jeesuse sõnad, mida ta linna sõites pisarais kuulutas. Rooma sõjavägi surus maha juutide ülestõusu ja vallutas püha linna. Müürid kisti maha, inimesed tapeti, tempel põletati ja sõdurid tallasid kõige pühamas paigas, kuhu varem oli saanud astuda vaid ülempreester. See oli tohutu rahva tragöödia. Kristlastena tunneme neile kaasa ja palvetame tänagi Iisraeli pärast.
Templi hävitamisega seotu aga kõnetab meid palju laiemalt. Jeesuse ristisurm ja ülestõusmine tegid põletusohvrid tühiseks. Jeruusalemma templit kui sellist ei ole enam vaja. Kogu maailm on saanud selleks „paganate eesõueks“, kus võime elavat Jumalat vaimus ja tões kummardada, paluda ja tänada. Jumala visitatsioon selle jaoks just praegu kestab.
PaenurmPeeter2019aug3_fSoome suursaatkond

 

 

 

 
Peeter Paenurm,
kaitseväe 1. jalaväebrigaadi kaplan

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu. (Ps 103:2)