Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumala viha on ühtlasi Jumala armastus

25.05.2016 | | Rubriik: Jutlus

Kg 5:9–14
Koguja on üks ütlemata tark mees. Paljutki on ta vaadelnud ja püüdnud sellest aru saada ning viimaks peab ta ikkagi tõdema, et seal, kus on palju tarkust, on ka palju meelehärmi, ning kes lisab teadmisi, see lisab ka valu (Kg 1:18). Koguja näeb vaeva elu mõtte otsinguga ning tundub, et ta on seda teinud väga teadlikult ja põhjalikult, kõiki uuritava objekti erinevaid nüansse hoolega vaagides ja tähele pannes. Kohati on Koguja ka karm oma hinnangutes, võib tunduda isegi, et ehk liigagi: «See on inimlaste huvides, et Jumal neid läbi katsub ja et nad näevad, et nad on iseenesest vaid loomad! Sest mis sünnib inimlastega, see sünnib loomadega – neile kõigile sünnib sama …» (Kg 3:18b–19a)
Ometi on selleski tõde: kõik on võrdsed Jumala ees, keegi pole eelistatud seisundis, olgu tal siis varandust palju või pisut. Rangelt ökosüsteemi mõttes on vihmauss kindlasti tähtsamgi tegelane kui inimene oma kõigi suurte ja väikeste mõtete, kavatsuste ning tegudega. Loodus ilma inimesteta saab hakkama, ilma mesilasteta mitte. Nii et ei maksa siin midagi nina liiga püsti ajada!
Eksistentsiaalsete teemadega kipume tegelema ikka alles siis, kui meid miski on läbi raputanud ja meie mugavustsoonist välja kiskunud. Selleks peab tavaliselt toimuma midagi sellist, mis meid harjumuspärasest vaatest loobuma sunnib. Oma väiksust ja armetust tunnetame siis, kui kohtume millegi eriti suure ning võimsaga, olgu selleks näiteks võimas kosk või tormise mere stiihia või kasvõi marutuul, mis hetkega võib enda teelt pühkida kõik ettejääva. Oma väiksust ja armetust tunnetame veelgi tõelisemalt siis, kui kohtume Jumalaga. Tõelise ja elava Jumalaga, mitte pelgalt ettekujutusega temast. Siis oleme tema ees otsekui alasti, oleme Jumala pilgule läbinähtavad, ning siis kaotab mõtte igasugune püüd oma puudusi, möödalaskmisi ja vajakajäämisi varjata.
Tavaelu pakub palju võimalusi varjumiseks ning põgenemiseks. Ikka ajab üks töö teist taga, meid on ümbritsemas palju asju, palju tegevusi, suhteid. Kõik need nõuavad tähelepanu, nii et kerge on ennast argipäeva ära kaotada. Räägitakse inimkonna täitmatust isust meelelahutuse järele, räägitakse ka sellest et majanduskasv peab kindlasti olema stabiilselt tõusev või veelgi parem, kui oleks hüppeline. Kui lugeda majandusuudiseid, siis võib kergesti jääda mulje, et mingi salapärane SKT on võtmeisikuks inimkonna õndsakssaamise teel. Kindlasti on siingi oma iva ning ilma söömata-joomata ju kaua vastu ei peaks. Peale söögi-joogi on muudki palju ahvatlevat. Ikka tahame ju inimkonna hüvedest osa saada ning tundub, et eestlased kuuluvad otsapidi selle kümnendiku sekka inimkonnast, kellele kuulub 90% kogu maailma rikkusest.
Ja ometigi, kui meie väärtused seisnevad vaid majanduskasvus (ei küllastu iialgi rahast, kes armastab raha, ja tulust, kes armastab rikkust), siis ei suuda me jääda püsima. Siis oleme saanud sarnaselt Laatsaruse ja rikka mehe tähendamissõnaga «hea põlve elu kätte» ning seda, mis edasi saab, teab üksnes Jumal.
Vanas Testamendis räägitakse tihti Jumala pühast vihast, Uues Testamendis on rõhk Jumala armastusel. Ehk ei mõelda sellest niisugusel moel, kuid Jumala viha ongi tegelikult hoopiski Jumala armastus. Vana Testamendi Jumal on ka Uue Testamendi Jumalaks, üks ja seesama Jumal, püha vihaga armastav Jumal.
Aga kuidas siis ikkagi saab Jumala viha olla ühtlasi Jumala armastus? Kuidas saab suure reede sündmustik järsku üle minna ülestõusmispüha hommikusse? Kuidas on võimalik sellel, mida meie tunnetame vihana, saada hoopiski armastuseks? Inimlikul moel ja püüdlusel seda mõista ning sellest aru saada osutuks, nagu Koguja seda väljendaks, tühjaks tööks ning vaevanägemiseks. Siis jääks alles vaid umbusk, kõhklused ja kahtlustused. Või moonduks see tühi töö ja vaimunärimine hoopiski kategoorilisse eitamisse, sest selle sündmuse mõistmine väljub inimliku tunnetusvõime piiridest. Ja ajab ju vihale, kui aru ei saa ning mõista ei suuda.
Tegemist on viimselt usaldusega Jumala vastu, tegemist on usuküsimusega. Usk ongi juba oma olemuselt midagi sellist, mida on võimatu käega katsutavate tõenditega kindlaks teha. Ning tegelikult on Koguja sõnastatud mõttel – nõnda nagu inimene oma ema ihust on tulnud, nõnda läheb ta jälle tagasi alasti, nagu ta tuligi, ega saa oma vaevast midagi, mida oma käega võiks kaasa viia – täiesti vabastav iseloom. Küll on hea, et kõike seda vaeva, millega ma siin oma maises elus rähklema pean, ei saa ma Jumala juurde kaasa võtta. Nõnda nagu ma olen siia ilma tulnud, lähen ka tagasi, hoolimata kõigest siin nähtud maapealsest vaevast, hoolimata kogu rikkusest või vaesusest. Edasine on juba puhtalt usu ja usalduse küsimus. Ühes võib vast küll kindel olla: Jumal oma tõotusi ei murra, ükskõik kui palju inimene ka vaeva ei näeks.

Sokk_Maarja

 

 

 

 
Maarja Sokk,
Valga praostkonna vikaarõpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)