Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Jumala, üksteise ja iseenda suunas

17.10.2018 | | Rubriik: Kirikuelu
kihnu1

Palverändurid teekonnal. Ristikandjana tegi tempot kaitseväe kaplanist õigeusu ülempreester Aleksander Sarapik. Paremalt esimene EKNi sekretär Ruudi Leinus ikooni kandmas, vasakult esimene ikooniga Eva-Liisa Luhamets, kes võitis palverännakust osavõtu ristivanemluse teemalisel lugude kogumisel osaledes.

7.–9. septembrini toimus neljandat korda Eesti Kirikute Nõukogu noortetöö nõukogu eestvedamisel rahvusvaheline oikumeeniline palverännak.

2015. aastast, varem Seto­maal, Vormsil ja Ruhnus toimunud palverännakud jõudsid sel aastal Kihnu. Liivi lahes asetsev umbes 500 elanikuga üle 16 ruutkilomeetri suurune saar tervitas reede pärastlõunast saabuvaid palverändureid soojade metsade lõhnaga.
Kui üle 20 aasta tagasi viimati saarel käies jäid meelde külgkorviga mootorrattad, triibulistes rahvarõivaseelikutes ehk körtides igapäevategemisi toimetavad naised ja pehme laulva intonatsiooniga murre, siis seelikud ja Lääne-Eesti saar­te murde rühma kuuluv kihnu keel olid alles jäänud, aga külgkorviga sõiduriistad mitte.
Ka tol ajal ainuke kahekordne keset saart asetsev poemaja oli endale hulk uhkeid kaaslasi saanud ja nagu kohalikud veidi muiates viitasid, on nüüd loomapidamine paljudele asendunud turistidega tegelemisega ehk pärimus on saanud turismimajanduse mootoriks. Eks ajad muutuvad ja seetõttu on ka oma keele, meele ja kogukondliku eluviisiga kultuuriruum UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja arvatud. Julgustavalt mõjus Kihnu muuseumi juhataja Maie Aava ütlus, et tema ei muretse, sest uus pole vana välja tõrjunud.

Õigeusu vaimsus
Kihnu saarel on esindatud üks konfessioon. Alates 19. sajandi keskpaigast on siinsed asukad õigeusklikud ehk usuvahetusliikumise tulemusena siirdus 1846.–1847. aastal 17. sajandist luterlik kogukond pea in corpore õigeusku. 1786. aastal ehitatud luteri kirik remonditi ja sisustati õigeusupäraselt 1848 ja pühitseti pühale Nikolaile 1862. aastal.
Siiani kuulub enamik kihnlastest kogudusse, ilmalikke matuseid saarel ei toimu ja kõik lapsed ristitakse. Saare vaimsest keskkonnast oli kantud ka selleaastane palverännaku vaimsus. Palverändurite seas oli luterlasi, metodiste, baptiste, veel oma vaimse kodu otsijaid, ent kõige enam õigeusklikke, eriti noori Soomest. Tähistati õigeusus olulist jumalaema sündimispüha ehk ussimaarjapäeva ja pühapäeval toimus õigeusu piiskoplik liturgia, kus teenisid metropoliit Stefanus ning kohalik Pärnu ja Saare piiskopkonna piiskop Aleksander.
Kõigil neljal rännakul osalenud Euroopa Kirikute Konverentsi (EKK) peasekretärist Soome õigeusu kiriku ülem­preester Heikki Huttunen ütles pärast rännakut oikumeeniale mõeldes: „Pidulik õigeusu liturgia oli arvatavasti kõigile hea kogemus, aga ehk oleks võinud laupäeva õhtul olla ka näiteks luterlik jumalateenistus.“
Ka metropoliit Stefanus avaldas kahetsust armulauaosaduse puudumise üle, öeldes enne armulauda, et sõltumata sellest, mida olete palverännakul koos läbi elanud, on täielik osadus kahjuks rikutud ja armulauale oodatud vaid õigeusklikud. Ta lisas: „Palverännakute eesmärk on ilmselt ka see, et leiaksime tee tagasi üksteise juurde.“
Oikumeenilistele takistustele mõeldes mõjus ülesehitavalt metropoliidi jutluse mõte, et redel, mida mööda taevasse liikuda, on meie südames. „Leiame selle, kui pöördume Jumala, mitte iseendi poole,“ ütles ta.

Rännak palvetes
Pea 80 palverändurit asusid ussimaarjapäeva hommikul Tolli turismitalust teele koos päikesetõusuga ja patukahetsusmeeleolu tekitava üüratu sääseparvega. „Oleme rändamas Jumala, üksteise ja iseenda suunas,“ kõlasid alguspalve sissejuhatavad sõnad ja eestpalvesse võeti nimeliselt iga rändur.
Palamuse koguduse hooldajaõpetaja Urmas Oras kandis risti ja teised palverändurid ikoone. Ees ootas umbes 20 kilomeetri pikkune rännak koos 12 palvepeatusega, kus eri konfessioonide esindajad oma traditsiooni kohaselt palvusi pidasid.
Peakorraldaja Age Ploomi sõnul vaieldi kohalikus omavalitsuses tuliselt marsruut paika ning teelisi rõõmustasid palvuste lisana saarel sündinud ja kasvanud Annely Akkermannilt igas peatuses kuuldud põhjalikud seletused kohaliku pärimuse ja elulaadi kohta.
Teekond palvelauludega kulges läbi luidetele istutatud männimetsade, mööda liblikarohketest rannaniitudest, kadakastest karjamaadest ja viimaks jõuti tagasi kesk saart kiriku juurde. Külastati Kihnu kiriku laulukoori alustala Ellat ja loomulikult laulik Kihnu Virvet. Mööda ei saanud ka majakast ja legendaarse metskapteni Kihnu Jõnni sünnipaigast, kus einestati, üksteisega tutvuti ja osadust, mis erinevate kirikute teoloogilisi erimeelsusi ületas, loodi.
Kohale oli tuldud üle Eestimaa. Rakverest koguni luterlik Kolmainu koguduse laulukoor ja Vändrast õigeusu laulukoor. Tulemise põhjusteks nimetati soovi palvetada, teenida lauluga, oikumeenia väärtustamist, mesinädalate pidamist ja kooselatud abielu 35. aastapäeva. Üks nooremaid kaasteelistest, kaheksa-aastane Jakob Luhamets ütles ausalt, et tuli, kuna ristiema käskis, ise siiski rõõmus ja rahulolev. Rahulolu ja vaimuhelgust paistis teistegi silmis.
„Oli puudutav kogemus. Positiivses mõttes rääkis paik tohutult kaasa. Selline tunne, et olime seal palju kauem,“ võttis tagasisõidul minu metodistist vestluspartner Lii Lilleoja kogetu kokku. Aitäh korraldajatele ja järgmine aasta kohtume 6.–8. septembril Muhus!
Kätlin Liimets

Pildigalerii:

kihnu2

Pühapäeva hommikul toimus piiskoplik liturgia, kus osalesid palverändurite kõrval ka kohalikud.
2 x Kätlin Liimets

Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem. (Lk 12:48)